Fantoomplatvorm Phantom Platform. Andres Lõo

Transcription

1

2 Fantoomplatvorm Phantom Platform Andres Lõo

3 2 Käesolev trükis on Andres Lõo autoriraamat, mis võtab kokku autori loomingu aastatel , rõhuga visuaalsetel kunstidel. This book captures Andres Lõo s artistic output from 1999 till Toimetaja / Editor: Hanno Soans Tekstide autorid / Writers: Hanno Soans, Kiwa, Andres Lõo Keeletoimetajad / Proofreaders: Paul Emmet, Maia Tammjärv Tõlkija / Translator: Kristopher Rikken, Annika Laas Graafiline kujundus / Graphic designer: Tuuli Aule Toetaja / Funding : Eesti Kultuurkapital / Cultural Endowment of Estonia Tänud / Thanks: Lõo pere / Lõo family Trükk / Printing house: Tallinna Raamatutrükikoda Kirjastaja / Publisher: ;paranoia Tiraaž / Quantity: 400 Fotod & illustratsioonid/ Photos & Illustrations: Stefan Mitterer (lk/pp 9, 188); Riina Varol (lk/pp 9, 105, 108, 117, 159, 185, 189, 202, 224); Pelle Kalmo (lk/pp 12, 19, 37, 45, 48, 89, 136, 142, 153, 195, 198, 199, 203); Mark Raidpere (lk/pp 20, 108, 177, 181, 198); Hanno Soans (lk/pp 25, 37, 194); Andres Lõo (lk/pp 37, 45, 56, 59, 66, 69, 76, 83, 139, 153, 182, 184, 186, 188, 189, 190, 191, 192, 193, 194, 199, 200, 205, 206); Kaire Eerik (lk/pp 56, 148, 197); Martin Pedanik (lk/pp 76, 188); Annika Haas (lk/p 89); Ania Nidzgorska (lk/p 101); ansambel U: (lk/p 153); Hendrik Väli (lk/pp 105, 159, 201); Rael Artel (lk/pp 69, 146, 196); Okeiko (lk/p 159); Jaana Nõu (lk/pp 166, 178); Herkki Erich Merila (lk/p 180); Emer Värk (lk/p 184); Talis Paide (lk/p 187); Mart Tajur (lk/p 188); Margus Tamm (lk/ p 188); Kärt Villmann (lk/p 188); Krõõt Tarkmeel (lk/p 188); Jan Tomson (lk/pp 189, 206); Andri Allas (lk/p 189); Robi Jõeleht (lk/p 189); Steve Stoer (lk/pp 101, 208); Teatro Praga (lk/p 183); Tatiana Macedo & Susana Pomba (lk/p 209); Pedro Lourenço (lk/p 188); Priit Pääsuke (lk/p 193); Jelena Rudi (lk/p 201); Jaan Klõšeiko (lk/p 203); Laura Arum-Lääts (lk/pp 204, 205). Sisukord Contents Intervjuu Andres Lõoga Optimaalkunsti alfast fantoomplatvormini 4 Interview with Andres Lõo From A as Alpha to Phantom Platform 5 Sõnastik 122 Glossary 123 Hanno Soans Nimeta / Nimeta! 126 Untitled / Name it! ISBN ;paranoia publishing group ltd ;p0026 kiwa A=0 162 A=0 163 Andres Lõo Fantoomplatvorm 210 Phantom Platform 211

4 4 Optimaalkunsti alfast fantoomplatvormini From A as Alpha to Phantom Platform 5 Intervjuu Andres Lõoga Interview with Andres Lõo

5 6 HS: (Hanno Soans) AL: (Andres Lõo) 7 HS: (Hanno Soans) AL: (Andres Lõo) Hanno Soans: Mis hetkel sinu jaoks teadvustus helikunsti kui sound art i mõiste? Sa oled ilmselt nende hulgas, kes jõudsid selleni suhteliselt vara oma põlvkonnast... Hanno Soans: At what point did you become aware of the concept of sound art? You re probably an early adopter among the artists in your generation Andres Lõo: Võib küll öelda nii. Kuigi see äratundmine tabas mind sellise üllatusena. Samas vabastavana. Minu helikunsti kogemus algas tegelikult alateadlikult mu osalisest vaegkuulmisest. Ma ei ole juba 5 6-aastasest peale kuulnud sagedusi üle 4000 hertsi. Kujuta endale ette, milline surve see oli mitte muusikaga tegelda. Ent Tartu haiglas nina-kõrva-kurgu osakonnas audiogramme tegemas käies lasti mu kõrvadesse ja läbi pealuu senitundmatuid helisid abstraktseid, minu kuulmisspektrist väljas, erakordseid, kliinilisi, mittemuusikalisi. Jahedas, sõjaväeliselt mõjuva presentriidega vooderdatud spetsiaalses foonikas, sellises väikeses majakeses, arsti kabinetis, mille helikindlatest seintest vonklesid erivärvilised kaablid sisse See oli eriline kogemus. Muusika meeldis mulle väga juba väikese poisina. Esimene bänd 12-aastasena, laste muusikakool ja enne seda punk, klassika ja disko. Selliseid asju kuulasin läbisegi. J.M.K.E., J. S. Bach ja Sandra. Ühel hetkel hakkas huvi pakkuma ka tehnoloogia või tehnika, mille abil sai kodus omal käel muusikat teha. Tegin kodus oma raadiosaateid, panin edetabeleid kokku nagu Koit Raudsepp Vikerraadios. Seega juba tegin mingeid heliassamblaaže. Viieteistkümneselt oli minu valduses paar duubel-dekk makki ja sain sõbralt laenata katkist ekvalaiserit, mis tegi kõige imelikumaid mürasid. Need vaimustasid Andres Lõo: Yes, you could say that. Although that realisation came as a surprise. It was also liberating. My sound art experience actually started subconsciously from the fact that I have a hearing impairment. I haven t been able to hear frequencies over 4,000 hertz since I was five or six. Imagine the kind of pressure not to be involved in music. Yet when I went for appointments at Tartu hospital s otorhinolaryngology department, they played all kinds of abstract unheard-of sounds out of my auditory spectrum, extraordinary, clinical, non-musical sounds. It took place in a cool booth, upholstered with a kind of military-like cloth, in a doctor s office, with cables of different colours wending into the soundproof walls.it was an unusual experience. I liked music, already since I was a small boy. My first band was when I was twelve, children s music school and before that, punk, classical and disco. I listened to stuff like that as a mix. J.M.K.E., J. S. Bach, and Sandra. At some point, technology started rearing its head, and this allowed me to start making music at home. I made my own radio shows at home, presented billboard charts like Koit Raudsepp on Vikerraadio. So I was making some sound collages already then. At 15, I had a couple of double tape decks in my possession and I was able to borrow a broken equaliser from a friend to make the strangest noises.

6 8 mind intuitiivselt. Skrätsisin vinüülidelt vanu svingiplaate ja Michael Jacksoni Dangerousi jne. Igasugune muusikaga tegelemine oli pääsemine vastikust koolireaalsusest ja võimetusest leida sõpru. Nii et kui ma koju jõudsin, sukeldusin pea ees sinna mürade maailma. Tundide kaupa ei lasknud kedagi tuppa ja möllasin nii, et veri väljas. 9 Mäletan seda perversset rõõmutunnet segatuna tugeva hirmutundega, et issand jumal, millega ma tegelen, aga mulle ju nii meeldib! Sellel polnud mingit põhjendust. Ja seda ei olnud võimalik jagada. Aastaid hiljem tabas helikunsti idee mind vabastava pikselöögina. Juba Kunstiakadeemias õppides oli dilemma, kas heli või kunst, eks Ma ei mäleta, kas Kiwa või sina ütlesid - heli + kunst = helikunst ju! Mulle tundub, et kui sa teed paralleelselt muusika ja kunsti asju, siis, kui võrrelda näiteks Skeletons on Rock i ill. 1 ja mingit kunstiprojekti, siis esimese puhul on üritatud leida see kõige raskem produtseerimisformaat, see kõige käsitöönduslikum... Ja see on tegelikult otseses vastuolus sellega, mida sa kunstis teed, kus kõige lihtsamad ja väljapuhastatumad lahendused on see lõppsõna. Kust see erinevus tuleb? Ma arvan, et seda erinevust tegelikult ei olegi, sest selle muusika tegemismeetodi puhul, antud juhul siis wave editing i ill. 2 juures oli nii, et see tõepoolest muutis kogu protsessi eriti nõudlikuks ja pikalt vältavaks ja keeruliseks Ill. / Fig. 1, 2

7 10 ning erilist craft i nõudvaks. Tegelikult on see ikkagi seesama 80% / 20% vahekorra teema, eksole... Näituste puhul on minu stuudio minu peas. Töötan enamasti oma peas või märkmikus või arvutis. Aga muusika puhul toimub seesama 80% materjalist läbi murdmise näol. See on samasugune protsess outcome on mingisugune lihtsustatus. Skeletons on Rock i nimi isegi viitab, et see on skeletaalne struktuur, kus ma lihtsustan põhiliselt muusika rütmistruktuuridele. Seal on küll overdubbing ut, samuti nagu seal on meloodilisi pooli ja vokaali siin ja seal ma pole olnud tõeline purist. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on selline album, mille meloodilisemal poolel on mõtteline roll ja rütmistruktuurid on see 20% või siis 10% või 5%, või mis iganes, mis siis alles jäi. Aga kunsti puhul pole sageli seda ringi sul näha, nii et jääb mulje nagu sa alustaksid ja lõpetaksid kõige lihtsama lahenduse pealt. Võtame näiteks kasvõi Jüri Arraku, mis ühelt poolt on nimena naljakas identiteedimäng, aga sisu poolelt et teha valik mingisuguse värvi kasuks ja hakata selle värviga end manifesteerima, ruume ümber töötama või hiljem siis mitmikutes seda sama asja kasutama. Sul on minimaalne ühisosa selle spetsiifilise intensiivkollase värvi näol ja sa ehitad selle peale terve teosteseeria üles. Vastabki tõele. Aga samas on nii, et sellele eelnes jällegi pikem protsess. Kui sa kunstnikuna, või ükskõik millise professionaalina, oled, nagu öeldakse, sõiduvees, sul on drive sees, I was fascinated by them intuitively. I scratched old swing records, and Michael Jackson s Dangerous on turntables, among other vinyl albums. All of this music was an outlet from a school reality that I couldn t stand, an inability to make friends. When I got home, I would dive into this world of sounds. I wouldn t let anyone into my room for hours, and I would let loose my creativity as much as possible. I remember that perverse feeling of joy mixed with a strong fear oh God, what am I doing, but I like it so much! There was no explanation. And it wasn t possible to share it. Years later, the idea of sound art struck me like a flash. Already when I was studying at the Academy of Arts, I had the dilemma: sound or art I don t remember whether it was Kiwa or you who said heli + kunst = helikunst ju (sound + art is sound art, you know). You explore two parallel directions music and visual art. If we compare your album Skeletons on Rock (2009) fig. 1 to one of your art projects, it seems you chose the hardest production format for the former. That s the exact opposite of what you re doing in art, where the simplest solutions come in. Why the difference? I think there actually isn t a difference. With my method of making music wave editing fig. 2 it s true that the whole process became really complicated and it required a special craft. But it s still a case of the same 80:20 ratio, you know... 11

8 12 At an exhibition, I carry my studio around in my head. But with music, the 80% takes place in the form of breaking through the material. It s the identical process the outcome is some sort of simplification. 13 But in the case of art, it seems like you close on the simplest solution. Let s take Jüri Arrak 1 (2001). As far as a title goes, it s a silly play on identity, but the content choosing some colour and starting to manifest yourself with that colour and re-develop interiors the only common feature is that intense yellow colour, you build a whole series on it. True. But again it s preceded by a longer process. When you re an artist and everything is going smoothly, you warm yourself up. You get into a groove and try to keep the stream as wide as possible so that it flows even faster, so there would be even more water. Swept along with the current, it does seem like the things just pop out of their own accord. Ideas or keywords or elements that you use to create your art. There s always some kind of prologue. Jüri Arrak took place a few months after my first solo exhibition, A-ruum (2001) fig. 3, but it was preceded by a two-year calibration period during which, among other things, I met artists like Kiwa Ill. / Fig. 3 1 Arrak, Jüri (b. 1936), is an Estonian painter who works in a distinguished style and often appears in the media. Can be locally considered as a quintessential artistic figure for the broadest masses. The project of Andres Lõo tapped into his fame on the level of name as an empty signifier.

9 14 siis sa soojendad ja töötad ennast üles. Sa meelega viid ennast sellesse vakku ja püüad selle jõe hoida võimalikult laia, et oleks veelgi kiiremavoolulisem, et oleks veelgi rohkem vett. Selles sõites siis, näiliselt, jah, need asjad nagu vupsavad välja. Ideed või märksõnad või elemendid, millest lood oma kunsti. Alati on eellugu. Jüri Arrak toimus paar kuud peale esimest isiknäitust A-ruum (2001) ill. 3, kuid sellele eelnes ka kaheaastane häälestumisperiood, mil ma muuhulgas kohtusin Kiwa, sinu, Marko Laimre ja Anders Härmiga. Seal oli spetsiifiline ülestöötamise periood nende inimestega kokku puutudes. Aga kui hoog vahepeal maha käib kui mul on perioode, mil muid asju olen teinud, võib-olla rohkem muusikale keskendunud, või teistele meediatele, siis nüüd neid teemasid taasmõtestades ja kontekstualiseerides panin tähele, et polegi nii lihtne. Asjad muutuvad ja see omakorda nõuab ümberhäälestumist. Sul on igal juhul vaja uut drive i... Ideaalis on nii, et tekib töötavate märksõnade, ideede või kujutluste pilv. Saan sealt midagi välja noppida. Löön nagu jalaga vastu maad ja tõuseb pilv... Kuid see jalaga vastu maad löömine on hoopis see pikaajaline eeltöö... Siis nopin sellest toimivaid ideed. Varitsen soorituseks hetke sellisel kujul. Et see oleks võimalik... Nii see tegelikult toimub. See kõlab juba päris jaantoomiklikult see hetke varitsemise zenilik moment... and Marko Laimre and critics/curators like you, and Anders Härm. But if I lose momentum if I have periods when I ve been doing other things I notice in contextualising these art topics that things aren t so simple. Things change and it requires a re-attunement. Ideally, a cloud of working keywords, ideas or imaginings takes shape. I can pick out a thing or two from that cloud. I lay in wait for the moment of my creative moment, my turn. To make it possible It sounds like something from Jaan Toomik 2 the Zen-like aspect of stalking the moment. Hmm, yes, I suppose so. But why do you think you ve had so many different outputs music, sound art, visual art and theatre? Why do you think you don t need to specialise in this day and age? You just don t. First of all, it s all come out of my curiosity about different media. And some sort of realisation that they re all interrelated. It s natural for me to move between different media. I haven t made a separate, conscious decision, to go multimedia. It s just fallen into place with a satisfying click. Well, not always so easily sometimes with a great deal of strain as audiences find it hard to understand that kind of fluidity between media. At least I m constantly 15 Assoo, võib-olla jah, miks mitte. 2 Toomik, Jaan (b. 1961) an Estonian video artist, painter and filmmaker, often been described as the most widely internationally reknown Estonian artist.

10 16 Aga miks sa ise arvad, et sul on olnud nii palju erinevaid väljundeid muusika, sound art, kunst ja teatriasjad sinna kõrvale? Miks sa ennast killustad, või siis teisest küljest, miks sulle tundub, et kaasajal kunsti tehes ei pea ennast piirama või fokuseerima? Ei peagi. Lisaks on ju veel kuratoorne tegevus, kirjutamine ja natuke kokkupuuteid filmimaailmaga. Esiteks on need kõik lihtsalt tulnud uudishimust, huvist erinevate meediate vastu. Ja loomulikust mingisugusest äratundmisest, et nad kõik on omavahel seotud. Mulle on loomulik liikuda erinevate meediate vahel. Ma ei ole ekstra valinud, et hakkan nüüd selliseks multimediaalseks. See on mõnusalt kokku kõlksunud... Või tegelikult just mitte eriti üpris pingerikkalt, sest publikul on keeruline aru saada, milleks selline liikumine meediate vahel. Ma vähemalt püüdlen pidevalt terviku mõistmise poole. Või isegi kui mitte terviku, siis selle seoselisuse mõistmise poole. Ma ei arva, et kõik peaksid niimoodi tegema, aga minu jaoks on see huvitav. Kindlasti oli see varem ka lihtsalt enese, maailma ja kunstide avastamise protsess. Praeguseks on paar domineerivat meediat jäänud laiemas tähenduses kunst ja muusika. Aga jah, ma endiselt ei näe suurt vahet muusikuna töötan ideedega samamoodi nagu kunstis. Isegi popmuusika puhul protsess põhimõtteliselt ei erine. Absoluutselt! Sealjuures on oluline ka see, et meediate vahel liikumine pakub vaheldust. Pingeline töö ühe meedias mõjub teise kõrval lausa striving for an understanding of the whole. Or if not the whole, then understanding of the connectedness. Today a few predominant media remain in the broader sense, art and music. But yeah, I still don t see a big difference. As a musician, I work with ideas the same way as I do in art. An important factor is that the moving between media has to offer a change of pace. This keeps me fresh, or cheerful. And then I find the logic of simplicity, and reduction becomes instrumental. The result has to be clearly grasped and perceived, but it should also contain as many different layers as possible, making the person want to look into, inside the work attentively. That s my definition of a good artwork. I consider your most refined but also the least experimental work to be your personal exhibition Mono (2005). All of the topics were in place like modules and there was very little action as an element. Was this the summation of some stage at the time? 17 Mono was a pretty desperate move. It was still frustrating to me even now that the art community didn t seem to have any social outlet. It seemed like no one needed art and I was alone in it. And that was really frustrating. The Mono fig. 4 exhibition with the sign which I put over the door of Linnagalerii, was right opposite the Stereo Bar, which was this late 1990s style, striking-looking, mainstream entertainment venue. Merely the funny situation itself conjured up dialogue. And the work Make Up? was itself an incitation to dialogue. Everyone wants to be in dialogue to some degree. But

11 18 puhkusena. Jällegi muutub instrumentaalseks lihtsuse, redutseerituse loogika. See hoiab mind värskena või rõõmsana. Tulemus peab olema selgelt hoomatav ja tajutav, aga peaks sisaldama võimalikult palju erinevaid layer eid, mis panevad osasaaja tahtma töösse tähelepanelikult sisse vaadata. See on minu hea kunstiteose definitsioon. 19 Ma võib-olla pean sinu kõige viimistletumaks ja samas kõige vähem eksperimentaalseks personaalnäitust Mono (2005). Ses mõttes vähem eksperimentaalseks, et seal olid kõik teemad plokkidena paigas ja vähem oli tegevuslikku elementi, kui sinu näitustel tavaliselt. Kas see oli sel hetkel mingi etapi kokkuvõte? Mono oli võrdlemisi meeleheitlik liigutus. Endiselt oli väga frustreeriv, et kunstnikkonnal ei tundunud olevat mingisugust sotsiaalset või dialoogilist väljundit. Tundus, et kunst tõepoolest ei ole kellelegi vajalik ja et ma olen täiesti üksi selles. Ja see frustreeris väga. Mono oli dialoogivajaduse manifestatsioon. Mono ill. 4 näitus Linnagaleriis asus toona tore kokkusattumus, aga siiski baar Stereo vastas, mis oli selline 90ndate lõpu stiilis, efektne peavoolu meelelahutusasutus. Juba ainuüksi selles naljakas situatsioonis ilmnes dialoog. Ja töö Make Up? on samuti üleskutse dialoogile. Selles sisaldus mitmeid tõlgendusvõimalusi. Mänglevus on miski, mida ma ka täiesti tavalistes suhtlussituatsioonides inimestega otsin. Provokatsioon oleks vist liiga terav sõna, aga... Katsun tihti inimesi vestluses mängule Ill. / Fig. 4

12 20 resolution and closure maybe not. It was a manifestation of sequentiality a yellow room with photos from the Jüri Arrak macropainting, or action painting, or exhibition that never ends or however to call it. The third work, Encounter with Oneself was well, it wouldn t be right to say esoteric, yet it does have a Zen element striding along a red carpet toward one s own mirror image as a low-frequency sound grows louder and more intense. fig. 5 The moment when one meets one s own reflection was marked by an ear-splitting silence. Mono was a dialogue exhibition for me, yes. 21 In particular, self-portraiture figured significantly in Mono. If we look at Rock n Roll Series, the self-portraitist me is gone, even though you re the figure who throws the TV at the gallery window. Was getting rid of the me liberating or was this aspect totally secondary? Certainly there s the perception that one is increasingly shifting beyond oneself, as socialisation increases. It s no longer a Zen Buddhist tactic of surrender it s just a natural desire to keep in step with the rest of the human race. To be a person among people. Before that, I was living too much in my own world, maybe. Ill. / Fig. 5 But if we take a look at Metabor, the collective sound art events ( ) and the different range of characters in that group

13 22 kutsuda. Kõik inimesed soovivad mingil määral ju dialoogis olla. Siin oli selline probleem. Lõpetatus võib-olla mitte. See oli selline järgnevuse manifestatsioon oli eelmise näituse Jüri Arraku dokumentatsioon tagumises ruumis, kollane ruum fotodega Jüri Arraku makromaalilt või tegevuslikult maalilt või näituselt, mis kunagi ei lõpe kuidas iganes seda kutsuda... Teine töö, Kohtumine minaga oli esoteeriline on võib-olla vale öelda, ent zen-elemendiga siiski iseenda kujutisele vastu astumine tugevneva, järjest intensiivistuva madalsagedusliku heli saatel, mööda punast vaipa. ill. 5 Kohtumise hetk enda kujutisega sai märgitud kõrvulukustava vaikusega. Mono oli jah dialooginäitus minu jaoks. Eriti just Mono näitusel on autoportreelisusel oluline osa. Kui nüüd võtame Rock n rolli seeria, siis olenemata sellest, et just sina oled see tegelaskuju, kes viskab televiisori galeriiaknasse, on sellegipoolest sealt kadunud autoportreeline mina. Kas sulle minast lahtisaamine oli vabanemine või pole see aspekt üldse oluline? Kindlasti ongi selline protsess tajutav, et järjest suurenev on endast väljapoole nihkumine, suurenev sotsialiseerumine, maailmaga kontakti astumise püüe see on kindlasti järjest rohkem seal. See pole enam zen-budistlik minast loobumise taktika, see on lihtsalt loomulik sootsiumiga ühte jalga käimise soov. Inimesena inimeste keskel. Enne seda elasin küll ehk liialt enda maailmas. participating How did the personal surrender work then, was it a strategy? I think it was, yes. Even the name for the event and the total environments alone, Metabor, which was proposed by Kiwa, includes metaphysical and boreal elements. It s derived as wordplay from a magic word, mutabor, from a Russian cartoon. The magic word had the power to change the form of living creatures. Etymologically, it comes from mutation, and Metabor was in turn a mutation of that. As a group of artists, we operated on the basis of a consensus that there was a certain common ground created by actions performed in situ. fig. 6 Voluntary self-surrender, yes. But in working in the name of that for implementing some action or another, naturally everybody still acts as their own self, only within the group. Your personal timeline also includes a ÜKT 3 line. What is it that really spurs you to deal with the practical side of implementing projects? Because, you know, it can get in the way of being an artist It s essentially a different kind of activity. Its operating logic is different from creativity. I ve been a slave to circumstance curating and organising. For one thing, I started 3 ÜKT, abbreviation from the Estonian expression ühiskondlik kasulik töö, meaning obligatory communal work. Here ironically referring to a Soviet time practice that students had to participate in some public works like gathering scrap paper or cleaning the parks. 23

14 24 25 Aga paralleelselt, mõeldes helile, näiteks Metaborile ja niivõrd erinevatele tegelaskujudele selles rühmituses Kuidas seal see mina kehtestamine või minast loobumine siis toimis, oli see strateegia? Ma arvan küll, jah. Juba ürituse ja nende totaalsete keskkondade nimetus ise, Metabor, Kiwa väljakäidud nimi, sisaldab ju seda metafüüsilist ja boreaalset. Ta on tuletatud küll sõnamänguliselt (vene multifilmist tuntud) võlu- või nõiasõnast mutabor, millel on võime muuta elusolendite vormi. See etümoloogia viitab mutatsioonile, eks ole. Metabor oli omakorda kummaline mutatsioon sellest. Rühmitusena me tegutsesime justkui kokkuleppe alusel ill. 6, et on teatud ühisosa, mis tekib aktsioonidel kohapeal. Vabatahtlik endast loobumine, jah. Kuigi selle nimel töötades ühe või teise aktsiooni elluviimiseks, loomulikult käituvad kõik siiski iseendana, eks ole, kuigi rühma sees. Su tegevuste ajajoonel on ka ÜKT ehk ühiskondlikult kasuliku töö liin mis õieti ajendab sind paralleelselt tegutsema asjade elluviimise praktilisema poolega? Selge, et see ühtepidi ju takistab kunstnikuks olemist... Või kas takistab? Annab sellele uue mõõtme? Selline tegevus on olemuslikult teistsugune. Tema tegevusloogika on erinev loomingulisest. See on tulnud asjaolude sunnil kureerimine ja organiseerimine. Esiteks hakkasin Ill. / Fig. 6, 7, 8

15 26 korraldama kontsertürituste seeriat Vision ( ) ill. 7 Kunstiakadeemias, toona veel üliõpilasvalitsuse liikmena koos Rael Arteli, Pille Epneri, Krista Rambakuga ja hiljem ka Aivar Tõnsoga. Eelkõige selleks, et oma bändile Luarvik Luarvikule ( ) platvorm luua. ill. 8 Olin täiesti veendunud, et see on tegevus, milleks ma üldse võimeline pole. Sealt see pall vaikselt veerema hakkas. Samuti toimis Vision tööriistana, millega jällegi püüdsin mõista, mis ümberringi toimub. Olen lapsepõlvest peale ennast kuidagi äralõigatuna tundnud ja otsinud kontakti inimestega, otsinud sõpru. Abandonment issue on minu vaenlane, millega võidelda ja minu eesmärk on püüda ületada probleeme, mis sellest tingitud. Arenedes samal ajal kunstniku ja muusikuna, korraldades ja kureerides, aga näiteks ka ajalehtedele kriitikat kirjutades, käitusin ikka nagu kunstnik olles mänguline selles protsessis. Püüdsin ühendada neid valdkondi sama tegutsemisloogikaga ja see tegi asja põnevaks. Sundis mind mõruma pilli kureerimistegevuses alla neelama. Aga ütleme konkreetselt ühiskondlikud ettevõtmised, nagu näiteks Vitamiin Loft ja Kultuurikatla kampaania tegemine... Ma vaatan su artikleid, kus jookseb üha erinevate teemade alt välja jälle Kultuurikatel. Sa nagu omandad ka propagandisti rolli. organising a series of concert events, Vision ( ) fig. 7, at the Academy of Arts, back then as a member of the student government along with Rael Artel 4, Pille Epner, Krista Rambak, and later with Aivar Tõnso 5. Initially it was all so that I could create a platform for my band, Luarvik Luarvik ( ). fig. 8 That s where the ball got rolling. Vision also served as a tool that I used to try to make sense of what was going on around me. Ever since I was a child, I have felt like I was cut off and isolated and have sought out contact with people. The abandonment issue is my enemy, something to combat and try to overcome the problems that arise from it. Developing as an artist and musician at the same time, organising and curating, but also writing criticism for newspapers, I behaved as an artist being playful in the process. I tried to unite these two fields with the same operating logic, and that made it all exciting. It forced me to swallow the bitter parts of the curating activity. But what about specifically social undertakings, such as the Creative Hub campaign ( ) You appear to take on the role of a propagandist. In the beginning, the DIY thing was due to the fact that there were no structures in place. There was no broader 27 Alguses oli isetegemine tingitud sellest, et ei olnud mingisuguseid struktuure olemas. Ei olnud laiemat toetust sellisele tegevusele. Et pühitseda eesmärki ja leida mõttekaaslasi, oli 4 Artel, Rael, (b. 1980) one of the most prolific Estonian curators of the younger generation, the director of the Tartu Art Museum. 5 Tõnso, Aivar (b. 1971) is one of the founders of Estonian DJ-culture and experimental electronica scene.

16 28 pidev vajadus leida ühine keel ja luua ühine platvorm, skeene. Polnud olemas sound art i, polnud publikut, kes teaks kuidas sellega deal ida. Polnud olemas inimesi, kes tahaksid uue laine proge-rocki või post-rocki võ elektro-funk i kuulata või misiganes. Need olid mõisted, mis olid meie siseringi jaoks igapäevased, kuid valdavale enamusele täiesti tundmatud, eksole... Pidime need struktuurid ise looma. Samal põhjusel hiljem näiteks Marco Laimre, Elin Kard, Neeme Külm ja Anders Härm lõid EKKM i (2006), tegelikult samal aastal meie asutatud Kultuurikatel MTÜga (Veronika Valk, Maria Hansar, Peeter-Eerik Ots ja mina). Töö on kandnud vilja ja ilmselt jääb edaspidigi vilja kandma. Idealistlik lähenemine on olnud paratamatu. Mis sa teed, kui sa tahad teha lihtsalt võtad ette ja teed! Selline ettepoole sirutav loogika on minu jaoks väga oluline. Ma tooks siin mõned uued mõisted sisse hiljem saab nendest märksõnadest ka rohkem rääkida. Näiteks Stalker festivali Kultuurikatlas valmistasin kaks aastat ette ja püüdsin sellest luua platvormi, mis on mulle töö eest ja samas ka kooli eest, sest seda tehes oli mul võimalik põnevate, mind huvitavate inimestega kohtuda ja koos areneda. Kolmandaks, festivali enda väljund kontserdid ja filmiskriiningud seda tegin samuti nagu mingit taiest. Koos produtsent Tiina Saviga. Kontseptsiooni autori ja visionäärina tähistasin festivali alapealkirjaga kaasaegsete muinaslugude festival. See on miski, mida nimetan fantoomplatvormiks. See on miski, mida kunstnik ei pea tingimata avaldama või sellele nime andma. See on miski, mida kunstnikul on vaja, et liikuda oma abstraktsest ja vormitust olekust konkreetsuse, 29 support for this type of activity. To find kindred spirits, there was a constant need to find the same language and create a common platform/scene. There was no sound art, no audience who would know how to deal with it. There were no people who wanted to listen to the new wave of prog rock, or post-rock, or electrofunk. These were terms that were part of our everyday vocabulary in the inside circle, but completely unknown to the majority of people. We had to create these structures ourselves. It was for the same reason that Marco Laimre, Elin Kard, Neeme Külm and Anders Härm established CAME, the Museum of Contemporary Art in 2006 along with Kultuurikatel MTÜ, which we founded (Veronika Valk, Maria Hansar, Peeter-Eerik Ots and I). The idealistic approach was inevitable. What do you do if you want to do something? Well, you just go ahead and do it! That kind of forward-reaching logic is very important for me. As the author of the concept and visionary, I once subtitled the Stalker Festival, held at the Creative Hub, with the tagline festival of modern fairy tales. It s something I call a phantom platform. Something that the artist does not have to necessarily disclose or name, and where the artist needs to move from abstractness and formlessness to specificity, objects, results, solutions to bestir oneself. Because artists act in an unknown place, a sphere that has never existed before that is what they do. For me, an exciting artist is someone who is not captive to form, a prisoner of what they have done previously. That is where the phantom platform works. I derived the idea in turn from neurology the term phantom pain, for instance a limb has been amputated but the patient still feels sensations there. It is a relatively unpleasant

17 30 objektide, tulemuste, mingi kunsti, lahendusteni et ise ennast ärgitada. Sest kunstnik tegutsebki tundmatus kohas. Ta viibib alati sellises sfääris, mida ei ole kunagi varem olemas olnud. Ma defineeriks seeläbi minu jaoks põnevat kunstnikku, avangardselt mõtlevat kunstnikku. Kedagi, kes ei ole väga mingi vormi või senitehtu vangistuses. Seal see fantoomplatvorm toimibki. Tuletasin selle omakorda neuroloogiast mõistest fantoomjäse, mis tähistab näilist jäset, mis on amputeeritud, aga mida inimene endiselt tunneb, tunneb valu ja mis iganes. Võrdlemisi ebameeldiv fenomen, aga kunstnikuna ma laenasin selle ja andsin enda tõlgendusele positiivse tähenduse. See ongi see ettepoole sirutav loogika, mis mind alati on saatnud, sest mina ja minu sõbrad, me oleme olnud alati sellises situatsioonis, kus ei ole mingit muud tuge peale sisemise veendumuse et see miski, mida sa teed, on üldse vajalik, et sellel on väärtus, või et sellele on võimalik vähemalt ajapikku väärtus anda... Ma tooksin siia sisse ühe põneva kaasaegse mõtleja, kelle ühes skeemis või loogikatehtes ma tundsin sellesama fantoomplatvormi loogika ära. See on Viktor Frankl, kes on kirjeldanud järgmist paradoksi. Kui inimloomus ehk inimesele olemuslikult loomuomaseks peetav on alati n-ö tegelikult selline, siis alahinnatakse inimest nagu ta päriselt on. Justkui oleks tal kogu aeg midagi puudu. Nii et kui sinu suund on otse ees ja sa tajud, et see on kuskil seal, siis selles tõdemuses, et tegelikult on asjad sellised ja sellised, paned sa alati mööda, sa lähed alati natukene lati alt. See on Aristotelese ja Aquino Thomase ja pärispatu ja karma mõistete järgne maailm. Kuid ma käiksin siin välja omapoolse gambiidi: see ongi seesama phenomenon, but I expropriated it as an artist and gave it a positive meaning. And that, right there, is the forwardreaching logic that has always been part of me. I would also like to mention a modern thinker who I find fascinating, as I recognised the same phantom platform logic in one of his thought systems. He is Viktor Frankl, who once described a paradox. If human nature what is considered innate for man is always this and that, that does not do the person justice. It s as if the person is missing something all the time. And when you ve been handed your direction that actually things are so and so you always miss the mark, you always pass slightly under the bar. It is the world of Aristotle and Thomas Aquinas, and original sin, and karma. But I m about to get to a point that is of great interest to me, and I hope it s a point that will call forth greater discussion in the future. Here I d venture a gambit of my own: the self-same phantom platform, this is part of my discourse. It s precisely that you need to set your goal or bar slightly higher. Somewhere we can just barely reach, barely assign a name to. We just say it s there. So we can go on. At that moment, the phenomenon doesn t have a form or name yet. To not fall, to make it to the next round, that is what we need a phantom platform for. I, we, need to go on. Deleuze and Guattari have said that the main function of philosophy is to create concepts. I think that your activity as an artist has constantly manifested a need that you re creating some kinds of higher-order concepts in parallel to what you re doing 31

18 32 fantoomplatvorm, see ongi osa minu diskursusest. Äriinimestele on selline loogika väga arusaadaav, onju... Aga ma kohe jõuan punktini, mis mind väga huvitab ja ma loodan et see on punkt, mis äratab suurema diskussiooni tulevikus. Et just nimelt tuleks oma eesmärk või latt kuhugi kõrgemale seada. Kuhugi sinna, kuhu me vaevu-vaevu ulatume ja mida tajume millegi sellisena, millele vaevu-vaevu suudame nime anda. Võib-olla sel polegi nime, kuid me lihtsalt ütleme, et ta on seal. Selle jaoks, et edasi minna. Sest sellisel väga abstraktsel hetkel pole sel nähtusel ju veel vormi, pole nime, pole midagi... Et mitte kukkuda, et edasi pääseda, on meil vaja fantoomplatvormi. Mul, meil, vaja, edasi. Deleuze ja Guattari on öeldud, et filosoofia põhitegevuseks on mõistete loomine. Minu arust on sinu kunstnikutegevuses pidevalt olnud manifesteeritud see vajadus, et paralleelselt sellega, mida sa kunstnikuna teed, lood sa mingeid katusmõisteid... Kas tigu on päris mõiste või on see kujund loomingulisusest või orgaanilisusest? Igatahes on mõistete loomine sinu jaoks oluline kunsti kõrvalprodukt või siis osa eesmärgist... Tõepoolest. Ja see on alles hiljutine äratundmine. Kui sai nüüd tagasi vaadatud ja analüüsitud viimast 15 aastat kunstnikuelu, kerkis see esile. Olen alati mõelnud, et milleks? Alati on olnud keeruline, eriti veel 10 aastat tagasi, vastata sellele küsimusele. Samas olen alati enda käest küsinud, mis kasu sellest on mis väljund sellel on? Ja mulle tundub, et as an artist Creating concepts is an important by-product of your art, or a part of the goal 33 It is indeed. And this is only a recent realisation. I ve always thought, what for? It s always been complicated to answer that question, especially 10 years ago. But I ve always asked myself, what good is it, what outlet does it have? And it seems to me that if art can take any kind of form today, if art as we know it has become dissolved, then it might as well not be art; whatever the artist did is not art. Maybe the byproduct of creating art, what we re left with, is the ideas that we can proceed with. Because they become transformed, and they have the quality of generating new material, when in the right hands. And of making progress. It s definitely a legacy of the avant-gardists, it s what they left us. It s really exciting now to be here in the 21 st century and try to define the new. Here I would once again entertain a gambit the idea of phantom platform and a realisation we all know that postmodernism is becoming exhausted, if it hasn t already, and in the current drifting, proliferated state, there s a certain frustration. However, the frustration comes because we aren t reaching out toward anything. There are all kinds of ideas circulating. There are processes that force us to react one way or another, to come up with new things all these processes taking place in the world today. Global warming, the influences of a neoliberal, late capitalist society, and the combination of all those processes forces us to invent new worlds. We also need a positive program, some kind of progressive force. Perhaps we should just start by declaring postmodernism

19 34 kui kunst, mis tänapäeval võib võtta igasuguse vormi; et kui kunst sellisena, nagu me seda tunneme, on lahustunud, võib ta sama hästi ka mitte olla kunst, sama hästi võib öelda, et mis iganes kunstnik tegi, ei ole kunst. Võib-olla selle byproduct see, mis kätte jääb, on need ideed, millega meil on võimalik edasi minna. Sest need transformeerivad ja neil on omadus heades kätes tekitada uut materjali. Edasi viia. See on kindlasti avangardistide legacy, nende panus. Muidugi hiljem kontseptualistid ja uuem rahvas on taas panustanud Tõeliselt põnev koht on olla nüüd siin 21. sajandis ja püüda defineerida seda uut. Vot siin käiks jälle gambiidina välja fantoomplatvormi idee ja ühtlasi tõdemuse, et kõik me teame, et postmodernism on ennast ammendamas või ammendanud ja sellises peataolekus ja paljususes on teatav frustratsioon, aga see frustratsioon on jällegi just nimelt sellepärast, et me ei püüagi uusi maailmu välja mõelda, ei püüagi sirutada millegi poole. Ideid on igasuguseid üleval. On protsesse, mis meid sunnivad nii või naa reageerima, uusi asju välja mõtlema kõik need protsessid, mis täna maailmas toimuvad. Globaalne soojenemine, neoliberalistliku hiliskapitalistliku korra mõjud, kõikide nende protsesside koosmõju sunnib meid uusi maailmu välja mõtlema. Ühtlasi on meil tarvis positiivset programmi, mingit edasiviivat jõudu, võib-olla tuleks alustada sellest, et lihtsalt kuulutada rahulikult postmodernism lõppenuks, lihtsalt selle jaoks, et ta jääks seljataha. Et mitte enam püüda postmodernismi märksõnade ja vahenditega defineerida uut, sest vana mõistestik ju a priori sunnib vanamoodi mõtlema. Sellise paradoksiga tuleb võidelda. Noh, ma läheksin siit edasi, kaugemale, väitega, et kunst, nagu me seda tunneme, on läbi saanud. Sellest sententsist võiks hiljem finished, just so that it would get behind us. So we wouldn t try to define something new using the keywords of postmodernism, because after all, the old ideas force us a priori to think in the old way. It s something to be combated. I would even elaborate further on it, I would argue that art as we know it, is over, finished. The process is clearly taking place after all, and it seems to me that the lack of control that goes with the territory is like a learned helplessness. It appears to be quite unnecessary. But why worry if you can continue and go on from here. Simply take a step out into the unknown. But talk a little more about those concepts. How lasting are they for you, or do they characterise only the period in which you proposed them? Let s take some earlier concepts, like A as Alpha. That was a means for starting where painting ends or something like that 35 To start from the beginning, right? From A as in Alpha fig. 9, not from zero, but from the first one. You can also interpret it as me taking some kind of leading, or new, or avant-garde role. A as in avant-garde It was simply courage. I gathered up my courage and started going. I claimed the name. It was a way of overcoming fear. If you give your fear a name, it loses most of its power. I even remember that emotion I couldn t even believe how it was possible for me to put a name on it and behold now it actually exists. That something that wasn t even understandable yet. And yet it seemed the name resonated well, people would go along with it and

20 36 rääkida veel, see ei ole hetkel peamine. Selline protsess on selgelt ju toimumas ja mulle tundub, et selline peataolek on nagu õpitud abitus. See tundub olevat üsna ebavajalik mure. Aga milleks muretseda, kui võib jätkata ja minna siit edasi. Lihtsalt, astuda tundmatusse. 37 Astuda tundmatusse kõlab jällegi väga uusmodernistlikult. Ja siis oleme me nii paradoksaalse sõna ees kui uus-modernism. Aga veel võib-olla nendest mõistetest. Kui palju on nendel mõistetel sinu jaoks kestvust, või on nad selle perioodi iseloomustajad, kus sa nad välja käid? Võtame sellest mõistete reast mõne varasema, alustame kasvõi A nagu alfaga, mis oli vahend selleks, et alustada sealt, kus maalikunst lõpeb. Alustada algusest, eksole, A nagu alfast ill. 9 mitte nullist, aga kõige esimesest. Samamoodi võib seda tõlgendada, et võtan endale kohe mingi esimese või juhtiva või uue või avangardse rolli. A nagu avangardse rolli, et olen kohe seal. See oli lihtsalt julgus... Võtsin julguse kokku ja hakkasin minema. Võtsin sellise nime. See on hirmu ületamine. Kui annad hirmule nime, kaotab see enamuse oma jõust. Ma isegi mäletan seda emotsiooni ma ei suutnud isegi uskuda, kuidas on see võimalik, et ma panin nime ja nüüd on see päriselt olemas. See miski, mis ei olnud veel isegi arusaadav. Ja samas tundus, et nimi resoneerib hästi, et inimesed tulevad kaasa, ja asjal on ka sisu kohe olemas. Järeldasin, et sisuliselt võid anda ükskõik millise nime millelegi ja seejärel on temaga Ill. / Fig. 9, 10, 11

21 38 võimalik deal da. Võtame märksõna Jüri Arrak. See polnud kindlasti rünnak konkreetse isiku vastu, keda ma isegi ei tunne isiklikult ega eriti ka mitte kunstnikuna... Pigem on see kvintessentsiaalse kunstniku nimi Eestis. Võtsin osa selle väest. Selline loomulik ja loogiline laen. Kuid lihtsalt selleks, et anda näitusele nimi, oli see esimene pähe vupsav nimetus. Ja mind vaimustaski selline lihtsa soorituse elegants. Enne kui seda lihtsust siin analüüsitud sai, jäi mainimata, et lihtsuses või lihtsate elementidega töötamise juures on alati palju raskust. Mida vähem elemente ja mida lihtsustatum olukord, seda keerulisem selle lahendamine. Näiteks, sul on kolm elementi kollane värv, nimi Jüri Arrak ja asukoht Kanuti Gildi hoone teisel korrusel mida teed, kui on idee, et tuleb teha ja kahe nädala jooksul tuleb avada. ill. 10 Mängides intensiivselt selle olukorraga peas, leidsin lahenduse tänu niinimetatud kaasaegsele tööriistakastile. Tänu mõttelisele tööriistakastile, milles asuvad kõikvõimalikud kunstile omased tehnikad, rollid, stiilid, kogu see kunstiajalooline pagas, millega me täna ringi jalutame. Mõned nendest mõistetest, nagu näiteks Metabori -aegne ill. 11 nihke mõiste said ju peaaegu põlvkondlikeks võtmesõnadeks. Kas ja kuivõrd on see kandvus oluline? Ta kannab tõepoolest endiselt, sest nihe või nihke olulisuse sedastamine või esile toomine on ju jällegi paratamatuse raskusega deal imine või minupärast kasvõi olemise talumatu kergusega deal imine. Nihe ju jällegi väljendab võimalust muutuda, areneda, liikuda; mingil määral oma 39 the thing would have substance right away. I concluded that you can give any name to something, and after that it would be possible to deal with it. Take the keyword Jüri Arrak (2001). It certainly wasn t an attack on a specific person, whom I don t know personally, and not even as an artist. It is more like the quintessential Estonian artist s name. I tapped into its power. A natural and logical borrowing. But for simply giving the exhibition a name, it was the first name that came to mind. And I was enthralled by the elegance of that simple move. It s always hard to work with simple elements. The more simplified the situation, the more complicated to resolve it. Say you have three elements the colour yellow, the name Jüri Arrak and the location on the second floor of the Canute Guild building. What do you do when you have an idea and opening night is two weeks away. fig. 10 By playing the situation through in my head intensively, I found a solution thanks to the so-called modern toolbox. Thanks to the imaginary toolbox with all of the techniques, roles and styles that art affords; the whole art history baggage that we walk around with today. Some of these ideas, like the Metabor-era fig. 11 displacement concept became something like watchwords for a generation. How and to what extent was this important? Stating or highlighting the importance of a displacement is really about dealing with the weight of inevitability, or as far as I see it, dealing with an unbearable lightness of being. A displacement expresses the possibility of changing,

22 40 paratamatusest väljumise võimalust ka situatsioonis, kus tundub, et kõik on rusuvalt korduv ja olukord väljapääsmatu ning keeruline. Nihe on siin edasiviiv jõud. Ma mäletan Boreaalsolaariumi dokfilmist (rež. Priit Pääsuke, 2005) kohta, kus oli juttu, et ühel hetkel nihe kunstilisuse suunas toimus selles väljatreenitud subkultuuris sedavõrd kergelt, et mingit lisategevust või kunstilist väljundit enam vaja ei olnudki... Sedalaadi kergus on imeline. Aga see on märk ka millegi ammendumisest. Kui miski jõuab oma isetekkelisuseni, pole teda ju vaja enam push ida... See on ka põhjuseks, miks praegu näiteks mingit nihke-juttu enam ei ole. Nihe mõistena tundub olevat ennast ammendanud, kuigi tegelikult see ei ole nagu võimalik. Tundub, et nihe oli järjekordne fantoomplatvorm, mis sest, et toona ei nimetanud me seda niimoodi. Aga see võib olla huvitav küsimus Kiwale, kes võttis selle nihke kui termini ja laiendas seda, tehes nihkest omaette platvormi. Kiwa ju isegi asutas veebisaidi nihe.ee, mis omakorda viis mõiste uute erinevate osaliste ja veelgi laiema publikuni. Sa räägid pikalt dialoogilisusest, ent samas tuleb tunnistada, et enamus nendest mõistetest on justkui hermeetilised, lähtuvad developing, moving. To some extent, it expresses the escaping the inevitable in a situation where it seems everything is oppressively monotonous and repetitive, the situation inescapable and complicated. The displacement is a force for progress. There s a place I remember in Boreal Solarium (documentary directed by Priit Pääsuke, 2005) where there s talk of the displacement toward the artistic quality taking place so easily in a receptive subculture that no artistic outlet was even needed... But that s also a sign of something becoming exhausted. When something reaches the point of spontaneous formation, it doesn t need to be pushed anymore 41 That s also the reason why there s no more talk of a displacement. Indeed, the concept of a displacement appears to have run its course. It seems that the displacement was yet another phantom platform, even if we didn t call it that at the time. You talk at length about dialectic quality but it has to be said that most of these concepts are hermetic That s the question how to turn these into tools that others, too, could use. Where should the dialogue aspect take shape?

23 42 sinu isiklikust kogemusest... Siin ongi see küsimus, kuidas teha nendest mõistetest sellised töövahendid, mida ka teised saaksid kasutada. Kust see dialoogimoment peaks tekkima? Ka mina tahaksin väga sellele vastust leida. See on paradoksaalne situatsioon. Selleks, et kunstnik midagi saaks luua, peab ta saama omaette küpseda, oma asjadega tegeleda. Sealt ka hermeetilisus, äralõigatus, omaette olemine, eksole... Kui tuua siia laboratooriumis töötava teadlase võrdlus, siis teadlasest me mõtleme justkui kellestki kasulikust ta tuleb, ta eksib, enamasti ta ju eksib, umbes nagu kunstnik ja kuskil seal eespool terendab see kasu või tulem või väljund, miski millest kõigi teiste hüved sõltuvad, midagi sellist väärtuslikku või olulist. Noh, põhimõtteliselt ma näengi seda ühist välja selles äratundmises, et kunstnikud ja teadlased toimivad põhimõtteliselt sarnaselt... Või jätame selle teadlase sinnapaika, sellega tundub, et ei ole probleemi, aga kunstnikega endiselt nagu on probleem, sest pole teada, mis see kunst on. See on keeruline. Võib-olla peaks tooma siia sisse visionääri mõiste. Ma saan aru, et see ei ole päris lõpuni mõeldud mõte, et see võib olla kohmakas... Gambiidina aga mis oleks, kui Kui see visionäär on pigem n-ö praktiseeriv visionäär, kes mitte ei mõtle ainult huvitavaid mõtteid, vaid püüab neile ka väljundi leida? Ja me ei räägi praegu mõne teose turuväärtusest. Inimeste poole pöördumine võiks olla kunstnike üks ambitsioone. Kuid seda lihtsalt niimoodi öelda, et teie kunstnikud peaksite nii või naa käituma, on absurdne. 43 I also would really like to find an answer to that question. It is a paradoxical situation. In order for an artist to be able to create something, they have to mature on their own, deal with their concerns. This is where the hermetic, isolated, independent thing comes in. It s complicated. Maybe we should bring in the idea of visionary as well. I understand that it isn t quite a finished thought But if the visionary is more of a practising visionary who doesn t just think up interesting thoughts but tries to find an outlet because the practical, profitable side is also important that all sounds like neo-liberalist vocabulary, doesn t it, but maybe usable or practical What is the useful side of art, other than the market value of some specific work that s not what we re talking about right now. Addressing, appealing to people should really be one of an artist s ambitions. Social and political ambition would appear to support this in contemporary art But to just say that you artists should behave this or that way that s absurd. Maybe we have to take a step beyond the problems of defining art and talk about the visionary s path instead, talk about how visions work. Talk about visionaries and vision, and declare a limit, because we can t talk about more distant things. It s a suggestion, nothing more for getting out of a vicious circle. But let s talk about A-Room. This was an exhibition in the Academy of Arts gallery It was a clearly-composed part of an exhibition that was quite minimalistic and performative element was part of it. Maybe that was the start of a more selfaware sound art stint for you fig. 12

24 44 Samas sotsiaalse ja poliitilise kunsti ambitsioon kaasaegses kunstis seda justnagu toetaks Praegu on see suurem trend, kuigi tundub hakkavat juba vaikselt taanduma... figuratiivne ja vormikeskne mõtlemine on ka tagasi mängus (või ei ole õieti kunagi lahkunudki). See on nagu mingisugune nõiaring kaasaegses kunstis. Kui niimoodi toimetada, siis polegi võibolla nõiaringist väljapääsu ja jääb igavesti see küsimus, et... Et võib-olla tuleks välja astuda sellest kunsti määratlemise problemaatikast ja rääkida hoopis visionäärsusest, rääkida sellest, kuidas visioonid toimivad. Rääkida visionäärsusest ja panna siia punkt, sest me ei saa kaugematest asjadest rääkida. See on kõigest ettepanek, saad aru et nõiaringist pääseda. 45 Kui nüüd rääkida A-ruumist, siis see oli näitus Kunstiakadeemia galeriis, põhimõtteliselt fuajees... Seal oli selgelt komponeeritud näituseosa, mis oli hästi minimalistlik ja sinna juurde käis tegevuskunsti osa, mis võib-olla oligi sul teadlikuma helikunsti algus... ill. 12 Heliruumide loomine kohapeal ja helikunstilaadsete teoste esitamine seal oli helikunsti manifesteerimine Eestis. Nimetasin kogu seda platvormi Avardamas. Galerii ruum ise oli võrdlemisi tühjalt lahendatud. See oli üks totaalne A-ruum, aga seda äärmiselt lihtsate vahenditega. Tõmbasin musta teibiga kogu 300-ruutmeetrisele ruumile valgetel seintel justkui raami peale. Seintel olid eksponeeritud kaks maali ja üks niiöelda found object, kõnepult. ill. 13 Tühjuse rõhutamiseks või selle tühistamiseks esitasin seal ka heliteose, Ill. / Fig. 12, 13

25 46 analoogsüntesaatoril loodud heliribaga. Ruum, mis oli tühi, oli tegelikult täis. Huvitusin tühjuse ideest, tühjast ruumist. Sekka Peter Brook i ja Tõnis Vinti. Võib-olla päris Peter Brooke i tühja ruumini välja ei läheks, kuivõrd tegemist ei ole teatriga, aga noh Ma tean, et Kiwa käis aktiivselt Tõnis Vindi juures, aga sina? Mina ei käinud ja ma arvan, et Kiwa hakkas selles suunas minema hiljem, üks kolm aastat hiljem. Helikunst oli kuskil sellise müramise ja müraga tegelemise piirimail. See ei olnud nii tugevalt kontseptuaalne. Sel ei olnud meie jaoks ajalugu all vundamendina. See oli pungilik müraesteetika, mis meid üles küttis. Afektiine, šokeeriv, vanamutiehmatajalik müramine. Kas sa räägiksid natuke telekate purustamisest, mitte Tele Visioni, vaid A-ruumi kontekstis. ill. 14 Muuseas ma avastasin veel ka raamatust 22+ repliigi, kus sa ütled Karin Laansoole, et sinu jaoks on huvitav, et lõhutud teleka kineskoop plahvatab sissepoole. Et seal on vaakum. Sa tood selle kontseptuaalselt eraldi välja aastaid enne Tele Visionit ja mõned aastad peale A-Ruumi Creating soundscapes and playing sound art works there, was the manifestation of sound art in Estonia. I called the whole platform Avardamas (Widening). The gallery room itself was designed in quite a spare, unfurnished manner. It was a total A-room, created with extremely simple means, I used black tape to create a frame, as it were, on the white walls of the 300 sq m room. The walls displayed two paintings and the room had one so-called found object a lectern. fig. 13 To emphasise (or cancel out) the emptiness, I also exhibited a sound artwork, a sound strip created on an analogue synthesiser. A room so empty was actually full. I became interested in the idea of emptiness, of empty space. With Peter Brooke and Tõnis Vint 6 added to the mix. Perhaps I wouldn t go all the way to Brooke s empty space, as this wasn t theatre, but well Kiwa sought out Tõnis Vint actively, but what about you? I didn t, and I think Kiwa started going in that direction some three years later. At the time, sound art was exploring the boundary of noise creation. It wasn t so strongly conceptual. It didn t have history as a foundation underneath it. It was a punk noise aesthetic that excited us. Affective, shocking... Implosioon oli järjekordne kergelt obsessiivne märksõna, mida oma loomingus kasutasin ja millele olin oma loomingus korduvalt varem sattunud. Mittekehtestamine. Nulliks minek. Tühik. Näiteks, tegeledes videokunstiga. Huvi 6 Vint, Tõnis (b. 1942) is one of the few properly dissident artists of the Soviet Estonia, who has worked out his distinctive style, mostly in drawings and prints. Also ran lectures and influencial art school at his home studio.

26 48 49 Ill. / Fig. 14, 15 Ill. / Fig. 16, 17, 18

27 50 pakkus ka televiisor ise kui valdavalt inimeste eludes kohal olev element, ese, objekt, allikas, neutralisaator, igavene jõulutunnel. Minu jaoks oli konkreetne A-ruumi aktsioon see, kus ma pidulikult teleka oma elust välja viskasin. Muidugi, tegelikult kasutasin juba enne vanakooli kineskoobiga televiisorit mis on, eksole, vaakumit täis, ja ka sellisena iseenesest oksüümoron erinevates audiovisuaalsetes eksperimentides. Ta ei olnud minu jaoks tarbeese, vaid instrument. Pluss, ma kasutasin telekaid praeguseks kaduma läinud maalis nimega Altar, mis oli A-ruumi näitusel, mustvalge teip ja guašš-tehnikas suuremõõduline kahevärviline maal, nelja televiisoriga. ill. 15 Toonasel eksperimendil ja hilisemal Tele Visionil ill. 16 pole jah otsest seost, kuid ekraanid ühendavad neid. Päriselt juhuslik see ei ole. Aga stsenaariumina kuidas see aktsioon kulges seal EKA galeriis, A-ruumi näitusel? Oli tal mingi nimi? Aktsioonile sai nimeks justkui kommentaarina Televiisorite surnuaed. See olukord, mis jäi peale aktsiooni kestma, oli sarnaselt Tele Visionile selline decay, lagunemine, monument mööduvale meediale või mööduvale vormile selles meedias. Aktsioon ise oli selline, et alustasime Kiwaga dialoogis galerii erinevates servades iseseisvate helisüsteemide taga mürade ja helikollaažidega manipuleerimist. Mul olid erinevad mürad CD-del, pluss mu vene analoog-süntesaator Polüvoks. Kiwa kasutas oma ägedaid Fast Tracker iga tehtud põhju läptopil ja miksis ka CD-sid oma PA-s. Lisaks sellele oli käivitatud televiisor, mis andis nn valget müra. Could you say something about demolishing television sets in the context of A-Room? fig. 14 Incidentally, I discovered a response of yours from the book 22+, where you tell Karin Laansoo that it s interesting for you that the tube inside the destroyed TV implodes, it doesn t explode. There s a vacuum inside. You bring that out conceptually years before Tele Vision and a few years after A-Room Implosion was someone s slightly obsessive keyword that I used in my work. Not becoming actualised. Zeroing out. A void. For instance, in dealing with video art. The TV itself was of interest as an element and object, a source that was a dominant feature in people s lives. For me, the specific A-Room action was when I ceremoniously threw television out of my life. Of course, I had been using an old-school kinescope TV already before which is full of a vacuum, an oxymoron in various audiovisual experiments. It wasn t a utilitarian object for me, but rather an instrument. Plus, I used the TV theme in a now-missing painting called Altar, which was at the A-Room exhibition, a large-scale two-tone painting done in tape and gouache techniques, with four TV sets. fig. 15 There was no direct connection between that experiment and the later Tele Vision fig. 16, it s true, but the screens connect them. It wasn t totally coincidental. But as a script how did that action go in the Academy of Arts gallery, at the A-Room exhibition? 51

28 52 Kulmineeruva müra tipnedes lammutas Kiwa järsul moel hunniku telekaid. Selline pungilik möll, millest me ei olnud eelnevalt teavitanud Kunstiakadeemia turvameest, mistõttu ta oli peaaegu et relva haaramas, hehee Võiks öelda, et selline ehe, vanamuti-ehmatamise hetk oli. Punk-attitude kohtub helikunstiga EKA galerii seinte vahel. Helikunst, nagu me seda tundsime, oli kohal, et jääda. Kiwa kandis No Fun ill. 17 logoga T-särki. Õigupoolest Fun läbikriipsutatuna, viitena Stooges ile ja... Teisel pool galeriid oli minu lavaks punaseks värvitud kõnepult, seljataga laes töid välja valgustama mõeldud lambid rahva sekka suunatud nagu mingi miniatuurne rokk-kontserdi mulaaž. ill. 18 Ärevad valgused rahvasse, mingi minipompöössus... Nii võib vaadata, et teatud Rock n rolli seeria algelemendid olid juba täiesti olemas... Kusjuures Monos sa nagu kaugened sellest... Ja vahepealsel Jüri Arrak näitusel läksin jällegi hoopis teises suunas. Samuti muutus värv enne oli domineerivaks värviks punane, aga sealt edasi on kollane kandma jäänud See on justkui trademark i laadne värvikäsitlus... Üldse mis on sinu suhe trademark i? Sest sa ütled alguses, et sa tuled välja A nagu alfaga. Mis muu see on, kui kunstniku trademark? Jüri Arrakus 53 The action acquired the name Graveyard of TVs almost like a comment about it. The situation that remained behind after the action was, similar to Tele Vision, a kind of decay, collapse, monument to transient media or a transient form in that media. The action itself was such that we started a dialogue with Kiwa behind autonomous sound systems in different sides of the gallery, and manipulating noises and sound collages. In addition, a TV was on, putting out white noise. As the noise reached a peak, Kiwa destroyed a pile of TVs in a sudden manner. It was a total punk frenzy, which we hadn t alerted the Academy of Arts security guard to, and he was pretty much reaching for his sidearm because of it (laughs). You could say that it was a genuine moment that might scare off old ladies punk attitude meets sound art inside the walls of the Academy of Arts gallery. Kiwa was wearing a T-shirt with the No Fun logo. fig. 17 That is, Fun, crossed out, as a reference to the Stooges and On the other side of the gallery, my stage was a red-painted lectern, and spotlights in the ceiling behind me, meant to be aimed at the works, were instead aimed into the audience like a little model of a rock concert. fig. 18 So we can see certain basic elements of Rock n Roll Series totally in evidence already here While in Mono (2005) it s as if you were putting some distance between yourself and those elements And in the Jüri Arrak exhibition in the interim, I went in a completely different direction. The colour also changed

29 54 kaaperdad sa ka nagu ühe nime ja ühe värvi ja muudad selle enda signatuuriks. Seal on midagi duchamp likku, aga ka midagi reklaamimaailmast võetut... See on eneseirooniline kombinatsioon nendest kahest aastal, alustava kunstnikuna, on see ju üsna ambitsioonikas žest, kirjutada enda nimele üks põhivärvidest, võtta see punane ja öelda, et see on nüüd minuga seostatav à la Yves Klein oma kaugelt peenetundelisema türkiissinisega. Punane kui found object, üle vindi pööratud tragikoomiline ambitsioonikus koomilise varjundiga, mis selgelt tembitud reklaamiliku brändiloogikaga. Reklaam ja PR mõjutasid tervet ühiskonda jõuliselt ja värskelt. Neist räägiti toona väga palju. Oli see seotud ka su enda reklaamitööga? Reklaami tööleminek tuli puhtast paratamatusest, kuna see oli ainuke töövaldkond, kuhu ma kunsti ja muusika taustaga sain minna. See juhtus, aga A-ruumi ajal sellist vajadust reklaamiga tegelda veel ei olnud. See näitab pigem seda, et reklaam oli lihtsalt nii tugevalt õhus ja ma arvan, et üleval oli ka diskussioon sellest, kuidas kaasaegne kunstnik tollel hetkel peaks selles maailmas hakkama saama ja... võrdlemisi naiivne diskussioon selle üle, kas enesereklaam on saatanast või mitte... Kaasaegse kunstniku profileerimine tärkavas kapitalistlikus tegelikkuses oli see, mis toimus ümberringi. Sel ajal oli video iseenesest kõva sõna, palju olulisem kui praegu. Kas yba näituse before the dominant colour was red, but now yellow remains... It s almost like a trademarkesque use of colour. In general, how do you feel about trademarks? And what is A as in Alpha if not an artist s trademark? In Jüri Arrak, you hijack a name and choose a colour and make it your signature. There s something Duchampian about it, also something taken from the world of advertising 55 It is a self-ironic combination of the two. In 2000, when I was just starting out as an artist, it was quite an ambitious gesture to claim one of the primary colours for one s own name, to take the colour red and to declare that it is to be associated with me from now on, a la Yves Klein with his far more subtle turquoise. Red as found object an outré tragicomic ambitiousness with a comic undertone that is clearly imprinted with advertising-style brand logic. Advertising and PR had a bracing, fresh effect on all of society. Much was said about them back then. There was also discussion going on about how modern artists should get by in this world at that moment It was a somewhat naïve discussion about whether self-promotion was bad for you or not. Profiling the contemporary artist in the budding capitalist reality is what was going on around me. At that time, video was much more important than it is now, it should be pointed out.

30 56 Was Raul Velbaum, exhibited in spring 2001 in the context of the yba exhibition, your first video? 57 Ill. / Fig. 19, 20 My first video was actually a collaboration with Kiwa, and the name was borrowed from my pseudonym, which was A as in Alpha. I started playing on that alpha term around that time. Alpha refers to the first, numero uno, and together with red, it makes up quite a powerful duo already. From there on, we get the power theme, A as in automobile, A as in author. An assemblage of wordplay and powerful prevailing motifs. I also used a car in the group exhibition called Allusions to Power (Vaal Gallery, 2003) fig. 19, as my own installation. The coincidence with the letter A isn t totally by chance, you know. A as in Alpha was a video we made with Kiwa and presented at my first appearance as an artist in the then brand-new Radisson SAS Hotel, where the Architects Union year s-end party took place. We put on a video performance. fig. 20 In this way, I started experimenting with videos, which meant VHS, another dying medium. Cassette culture was also becoming retro. This had tie-ins in the context of our band Luarvik Luarvik, the first album was Baltic Station Session (2000) and was intentionally released in cassette format. The second video was called Intersecting Parallels (2000) fig. 21, in which I sampled the dream-like death scene from the film Dead Mountaineer s Hotel, where the skier descends the hill. I looped the clip in different lengths, created a new video work, using only VHS recorders, no computers, so I could get that specific type of VHS noise aesthetics. Noise aesthetics was very important throughout the

31 58 59 kontekstis aasta kevadel eksponeeritud Raul Velbaum oli su esimene video? Esimene video oli tegelikult ühistöö Kiwaga, mille nimi saigi laenatud minu pseudonüümilt, milleks oligi A nagu alfa. Hakkasin parasjagu selle alfa-mõistega mängima. Alfa nagu viitab esimesele ning koos punasega juba moodustab jõulise duo. Sealt edasi tuleb jõu teema, A nagu auto, A nagu autor. Sõnamäng ja jõuliste prevaleerivate kujundite assamblaaž. Autot kasutasin ka Allusioonid jõule nimelisel grupinäitusel (Vaal galeriis aastal) enda installatsioonina. ill. 19 Kokkusattumus a-tähega sõnas allusioon pole ka päris juhuslik, eksole. A nagu alfa oli video, mille tegime Kiwaga koos ja seda esitasime minu esimesel ülesastumisel kunstnikuna toona vastvalminud Radisson SAS hotelli ruumes, kus toimus Arhitektide Liidu aastalõpupidu. Esinesime video-performance iga. ill. 20 Nii alustasin ka eksperimenteerimist videotega ja videos eksperimenteerimine tähendas VHS-e, jällegi üht surevad meediat. Tollel hetkel see oli põhimõtteliselt retroks muutumas. Samuti oli retroks muutumas ka helikassettide kultuur. Sellega oli seoseid Luarvik Luarviku kontekstis, mille esimene album Baltic Station Session (2000) ilmus taotluslikult kasseti kujul. Kassettidega mängimisega olin tegelenud juba tiinekana, kodus poolesekundilisi rütmifaktuure kokku miksides. See oli ülimalt aeganõudev ja närvesööv tegevus, aga samas ka kummaliselt nauditav protsess. Teine video oli nimega Lõikuvad paralleelid (2000) ill. 21, milles sämplisin filmist Hukkunud alpinisti hotell Ill. / Fig. 21

32 60 müütilise alpinisti unenäolist surmastseeni, kus suusataja eksalteerituna mäest alla laskub. Ma loop isin erinevate pikkustega seda juppi, lõin uue videoteose, kasutades selle jaoks ainult VHS-makke, ei mingit arvutit, et saaksin kassetile seda spetsiifilist ja müraesteetiliselt küütlevat VHS-i müra. Müra-esteetika oli väga oluline kogu selles protsessis. Mitte ainult minu jaoks. See oli toona ka laiemalt üleval. MTV-s võis seda näha ärevamates video või kanali jingle ites. Igasugust müra kasutati suhteliselt valdavalt, see oli jõudmas meinstriimi. Eesti kontekstis oli see rida, müra estetitseerida, otherworldly kogemus see element oli taotluslikult väga oluline. Muusikaks oli eesti elektroonilise muusika pioneeri Ataka loodud Luarvik Luarviku loo Looduse kroon remix. Nii et see oli ka avangardne muusikavideo meie bändile. Aga räägi mulle veidi sellest, miks on inimeste puhul, kes on sind ümbritsenud, nii oluline kogu see Hukkunud alpinisti hotelli mütoloogia? Vaata, kuna mina olen ka sündinud Nõukogude Eestis, siis on selline Lääne ihalus ka mulle tuttav. Näiteks filmis Õnnelind Flamingo näeme protagonisti tuba peente läänelikult mõjuvate disainobjektidega tal oli kassettmakk ja asjad, mida teistel ei olnud... Kodus oli reeglina vaid üks televiisor, eksole... Siis Hukkunud alpinisti hotell mõjus nagu täiesti väljaspoolt siinset maailma olevana. Tegevus toimub kusagil mägede vahel See oli väga mõjus film, mis meie generatsioonile oli lapsepõlvest välismaisena meelde jäänud. Hiljem üle vaadates oli selge filmi kultusväärtus eesti publiku process. It was an issue in the broader sense back then. On MTV, you could see it in the more edgy videos or station jingles. Noise was moving into the mainstream. In the Estonian context, the aestheticisation of noise was an otherworldly experience the element was very important as an objective. The music was a remix by one of Estonia s electronic pioneers, Ataka, made from the Luarvik Luarvik song Looduse Kroon (Crown of Creation). So it was an avant-garde video for our band. But tell me a little about why the mythology of the Dead Mountaineer s Hotel is so important to the people around you? 61 Because I was born in Soviet Estonia, the yearning for the West is something I identified with. For example, in the film Õnnelind Flamingo (Lucky Bird Flamingo) we see the protagonist s room with sophisticated Western designer items cassette deck and things that others didn t have. Dead Mountaineer s Hotel seemed like it was completely outside the world we knew. Of course, the film s soundtrack of prog pop in a psychedelic rock vein by Sven Grünberg had a powerful effect, working in a non-existent language. That must have influenced the band Luarvik Luarvik, too Yes, there was that prog rock element. When Mihkel Kleis and I started a band, he already had written the arrangements for most of the songs. I played drums, he the synthesiser.

33 62 silmis. Muidugi mõjus võimsalt ka filmi originaalmuusika, Sven Grünbergi psühhedeelne progerokk olematus keeles. See on ilmselt ka ansambel Luarvik Luarvikule väga mõjuv olnud... See progerokilik element jah. Kui me Mihkel Kleisiga bändi tegema hakkasime, oli tal enamik lugudest juba arranžeeritud. Mina mängisin trumme, tema süntesaatorit. Kui esimene kontsert legendaarses Kunstiakadeemia suures saalis terendas, meenus mulle mingit sorti passi või ID-kaarti näitamine Aktuaalses kaameras, kus tavapärase Jaan Tamme või Tiina Kase asemel oli keegi nalja pärast kirjutanud Luarvik Luarvik. Mõtlesin, et oo! see on hea! Et see võiks sobida. Mihkel luges vist parasjagu ka seda Strugatskite Väljasõitu rohelusse. Igal juhul, nii minul kui Mihklil klikkis see ära. Hukkunud alpinisti hotell ei olnud enne seda veel kultusfilmina nii esiplaanil. Veel. Aga kuna film oli selgelt mõjutanud tervet põlvkonda, käis sarnane klikk ka mõnel teisel ära. Selgus, et näiteks Taavi Laatsit, toonane Von Suck ja hilisem Galaktlan on samuti Sven Grünbergist mõjutatud. Ka paljud teised tundsid seda vahetut ahhaa-tunnet. Ma isegi ei arva, et ainult muusikas oli asi... Seal oli selline aura tekitatud, et tegevus võis olla ka 2000 aastat pärast külma sõja lõppu... When the first concert at the legendary big hall of the Academy of Arts was drawing near, I remembered some sort of a passport or ID card in the evening news program Aktuaalne Kaamera, where instead of the usual sample names used like John Smith, someone had written Luarvik Luarvik. I thought, oh, that s pretty good. That could work. Mihkel was reading the Strugatsky brothers book Roadside Picnic at the time. In any case, something clicked for both me and Mihkel. Dead Mountaineer s Hotel wasn t so prominent as a cult film before that time. Not yet. But as the film had clearly influenced an entire generation, others experienced the same click. It turned out that Taavi Laatsit, Von Suck and the later Galaktlan had also been influenced by Grünberg. Many others had that same flash of recognition. I don t think it was only about the music. 63 There were a string of episodes that spawned universally recognised quotes a hallmark of cult films. Luarvik Luarvik stayed together the whole time on the backdrop of the art activity Mihkel and I were pursuing. Mihkel and I were both at the Academy of Arts then and it was a very normal thing to see your activity as a whole. Luarvik Luarvik got artsier or more avant-garde over the next five years of its existence. At some point prior to releasing my second album, they weren t just concerts anymore, they were already more like art. For example, at the Eesti Energia (The Estonian Energy) titled event at Von Krahli Theatre, there was a screen between the stage and the audience, and spotlights were aimed at us from the depths of the stage so that the audience could only see our

34 64 Detektiiviromaan meets ulme iseenensest polnud piisav põhjus seda filmi vaadata. Küllap ta mõjus meeldejäävate näitlejatööde tõttu. Seal oli ridamisi episoode, millest said koheselt üldtuntud sententsid või meemid mis on ka kultusfilmide üks tundemärke. Luarvik Luarvik tegelikult püsis koguaeg minu ja ka Mihkel Kleisi kunstitegevuse taustal. Nii mina kui Mihkel olime sel ajal Kunstiakadeemias ja oli väga normaalne oma tegevust ühtse tervikuna näha. Luarvik Luarvik liikus oma järgmise viie tegevusaasta vältel üha artsy mas või ütleme avangardsemas suunas. Need ei olnud kuskil teise albumi väljaandmise eel enam pelgalt kontserdid, need olid pigem kunst juba. Näiteks, Eesti Energia nimelisel üritusel Von Krahlis esinesime nii, et lava ja publiku vahel oli ekraan, meile olid lavasügavusest suunatud peale prožektorid, nii et publik nägi ainult meie teravaid varje ekraanil. Taaskord selline äralõigatus, rõhutatud neljas sein. Päris esimesed videokatsetused sündisid mul tegelikult Luarvik Luarviku kontserdile videotausta tegemisest. Videotaust live-bändile oli übercool! Ma arvan, et kompenseerisin sellega oma loomingulise energia ülejääki, mis trummide taga istudes tekkis. Mihklil oli lugude autorina ja süntesaatori mängijana eesliini roll. Tundsin tugevat vajadust ekstra panustada, pluss ma korraldasin ka kontserte. Aga tuleb sul meelde see kontekst milles sündis Raul Velbaumi video? Kuidas see video jõudis yba näitusele? Ühest küljest nn alfa-teemaga seonduvalt. Konflikt muusikuja kunstniku-mina vahel küpses. Lahenemist ei paistnud. clearly defined silhouettes on the screen. It was again like we were cut off, the fourth wall was emphasised. The first video experiments actually came about when making a video background for a Luarvik Luarvik concert. I think I used it to compensate for a surplus of creative energy that I developed while sitting at the drum kit. Mihkel had the frontman role as the songwriter and keyboardist. I felt a strong need to give something extra. Plus I was organising the concerts as well. But do you remember the context in which the video Raul Velbaum was conceived? How did the video reach the yba exhibition? 65 On one hand, it was related to the Alpha topic. The conflict between the musician and artist sides of me reached fruition. No resolution was in sight. Some sort of alienation began, as if it was logical for a musician to behave like a star, be on the front lines, even though we were still really an underground band, regardless of the fact that our album, Baltic Station Session, was the bestselling cassette at the Lasering stores for some time. That was quite a big deal! People were going to the record stores and buying our album. Mainstream media took an interest in us, but since Luarvik Luarvik didn t have vocals, interest soon cooled off. In this context, I began to be fascinated by star/anti-star themes. Then an almost toothless underground character and an IT specialist Velbaumfig. 22 figured as a dimly sensed background player in punk, grunge and experimental music circles. It seemed like ideal material for a mini-documentary. I had frequent contacts with the fashion world back then, all that glamorous underground, and

35 66 I identified with him while making that film. We had a lot of close contact over the week, during the intense film shoot. Raul visited me, I visited him, we met at his workplace, in bars. I followed him with a handy Sony camera that had a totally passable image quality and that s how the film came about. 67 It could be the star effect, and besides, you had an anonymous name that you appeared under and it also suited yba. Ill. / Fig. 22 Algas mingi võõrandumine, et muusikuna on justkui loogiline käituda staarilikult, olla esiliinil, kuigi me räägime ikka underground-bändist, sõltumata sellest, et meie esikalbum Baltic Station Session oli Laseringi poodide kassetimüügi tabelis esimesel kohal mõnda aega. Ja see oli ikka kõva saavutus! Inimesed läksid ja ostsid meid. Saavutasime kiiresti päris küllaldase tuntuse. Meinstriim-meedia tundis meie vastu huvi, aga kuna Luarvik Luarvikus vokaali ei olnud, siis huvi ka peatselt jahenes mõnevõrra. Selles kontekstis hakkakski mind köitma nn staari/antistaari temaatika. Ja kes veel kui mitte Raul Velbaum ill. 22 sai olla antistaari kehastajaks nr 1! Toona täiesti hambutu ja võrdlemisi rajude elukommetega IT-spetsialist figureeris pungi-, grunge- ja veidra eksperimentaalse muusika ringkondades hämara taustaliikujana. Tundus ideaalse minidoki materjalina. Mina, kes ma toona päris tihedalt puutusin kokku ka moemaailmaga, kogu selle glamuurse underground iga, samastusin temaga põhimõtteliselt seda filmi tehes. Nädala jooksul, filmi intensiivsete Aha, the Saatchi effect! I had the idea for the film. I wanted to do it, and it all snapped into place in an ideal fashion, as it could be cut and edited in the studio only because of the funding that was available for the production. I wouldn t have been able to do it at home the way I do it now, on a laptop. A work that merges music and sound art is Elevator Music produced in Pärnu under the name Ars Intel Inc That was possibly Rael Artel s first curator project in Pärnu, titled Cinematheque Vivante. She invited me and I proposed a sound installation and action that would take place in a shopping centre called Port Arthur 2, on Saturday during peak shopping time. fig. 23 Before the event, I went and recorded typical shopping centre noise tracks like escalator sounds, cash registers beeping and refrigerators humming. The next day, at the peak shopping hour, I fed these sounds

36 68 võtete ajal, puutusime me hästi tihedalt kokku. Raul käis mul külas, mina käisin temal külas, töö juures, baarides. Ma liikusin temaga kaasas sellise mõnusa Sony kaameraga, mis andis täitsa head pilti teha ja nii see film sündis. Kui yba näitus üleval oli, siis ma tundsin juba mõnda aega Anders Härmi, Kiwat ja sind. Ilmselt te tundsite, et olen autorina piisavalt küps. 69 Seal võis olla ka see staariloome ja pealegi oli sul anonüümne nimi, mille varjus sa esinesid ja see sobis yba-le. Ahaa, Saatchi-efekt! Mul oli filmi idee olemas ja ma tahtsin seda teha ja ilmselt see kõik kõlksus ideaalselt kokku, sest seda sai lõigata ja stuudios töödelda ainult tänu näituse produktsioonirahadele. Ma ei oleks toona saanud seda teha nii nagu tänapäeval kodus, läptopiga. Varastest asjadest veel. Mis ühendab muusikat ja helikunsti, on Ars Inteli Inc. i nime all tehtud Liftimuusika Pärnus. See oli Rael Arteli võimalik et esimesi kuraatoriprojekte Pärnus, mille nimi oli Cinematheque Vivante. Seal oli ridamisi ettevõtmisi, mida ma ei oska praegu peast kommenteerida, aga ta kutsus mind ja ma käisin välja heliinstallatsiooni ja aktsiooni, mis leidis aset Port Artur 2 nimelises ostukeskuses, laupäeva prime time il. ill. 23 Sellele eelneval reedel käisin ja salvestasin tüüpilisi ostukeskuse mürasid nagu eskalaatorite mürinaid ja kassaaparaatide piibitamisi ja Ill. / Fig. 23, 24

37 70 külmkappide urinaid ja muud taolist. Järgmisel päeval, ostlemise kõrghetkil, saatsin need vägagi võimsa 8 kw helisüsteemi abil samasse keskkonda tagasi. Tänapäevases kontekstis öeldaks selle kohta terroriakt konsumerismile, ilmselt. Ükskõik kuidas seda tõlgendada, rünnak oli see küll. See pidi kestma 1,5 tundi, aga mul paluti tungivalt 45. minuti järel aktsioon lõpetada. Samuti jättis ostukeskus mulle aktsiooni eest kokku lepitud tasu maksmata. Aktsiooni nimi oli Liftimuusika, mille ma laenasin, mõeldes muzak ile, liftidele, eskalaatoritele ja ostlemisele. Aktsioon oli meelierutav võiks öelda ka situatsionistlik. Rokiliku attitude iga mürashow saatsin publiku poole teele kolmnurkse põhjaga lavalt, mille moodustas ostukeskuse peasissepääsu kohal olev teine tasand, mis asus otse Port Artur 2-e aatriumis. ill. 24 Sellelt siis uhkelt esitasin sedasama müra mitmekordselt võimendatuna. Päris kummaline maailm nutvad lapsed, ostupalavik, tülpinud nooremad, logelevad teismelised ja... Tegelikult siis ready-made saund ja sämplimine... Hullasin nende kaasaegse kunsti vahenditega kaasaegse kunsti tööriistadega. Millest sellel hetkel soov esineda Ars Intelina või varasemalt A nagu alfana? Muide, A nagu alfa on eduühiskonna produkt ja kommentaar selle mentaliteedile. ill. 25 Kui ma Tartust Tallinna kolisin, oli just möödumas esimene vaimustuse ja 71 back into the same environment using a very powerful 8 KW sound system. In today s context, it might be called an act of terror aimed at consumerism. It was supposed to last an hour and a half, but they pleaded with me to end the action after 45 minutes. The shopping centre also stiffed me on the agreed payment for the action. The name of the action was Elevator Music, a reference to muzak, elevators, escalators and shopping. The action titillated the senses, you could say it was situationist. I transmitted this rock noise show to the audience from a stage with a triangular floor, which formed a second level above the main entrance to the shopping centre, located right in the Port Arthur 2 atrium. fig. 24 Quite a curious world crying children, shopping fever, jaded looking young mothers, loitering teens. Where did you get the desire to be Ars Intel or, earlier on, as A as in Alpha? Incidentally, A as in Alpha was a product of this society where getting ahead was the important value. It was a comment on the whole mentality. fig. 25 When I moved from Tartu to Tallinn in , the first wave of excitement and DIY activity in society was passing. My role models had withdrawn or transformed into egocentric early capitalists, mostly working for ad agencies or in some other profitable field, no offence. A society that only recognised alphas required that I declare myself an alpha as well. In spite of the fact that I was this young, idealistic, curious and emotionally receptive indie guy, fleeing from all of the naysayers in Tartu. Having reached Tallinn solely to do battle with new and

38 72 even more inveterate naysayers. A as in Alpha was an artist s name. Use of a nom de plume was just the done thing then. It came from DJ culture. Besides, as a younger artist you don t think your own name is anything important. Andres Lõo wasn t a thing. It didn t have substance. A pseudonym gave a different kind of playing field, an oblique one. 73 Then came the Metabor and ( ) fig. 26 period. From the perspective of the latter, the most important was our common need mine, yours and Kiwa s to conceptualise the new art and, above all, sound art experience And also to contextualise, as we had to create the world ourselves, where what we were doing could exist. Our activity wasn t fully self-evident, after all. Indeed it seems that those who engage in sound art are emphatically cosmopolitan. The reason is probably the transformation of music production that has come with wider opportunities. Ill. / Fig. 25 In the broader sense, avant-garde is characterised by the fact that there is little of it. To find people who think like you requires international perspective. But in other places, sound art had long ago found its place as a clearly discernible art form. When we were doing Metabor and thinking about sound art while working on the looming.org webzine and

39 74 isetegemise laine ühiskonnas. Minu eeskujud olid tõmbunud tagasi või moondunud egotsentrilisteks varakapitalistideks enamasti muidugi reklaami- või mõnel muul tasuval alal töötades, no offence. Ainult alfasid tunnistav ühiskond otsekui nõudis, et ka mina end alfaks kuulutan. Hoolimata sellest, et olin pigem noor, idealistlik, uudishimulik ja emotsionaalselt avatud indie-mees, põgenemas kõigi nende ei-ütlejate eest Tartus. Jõudnud Tallinna vaid selleks, et siin uute ja veel rangemate ei-ütlejatega võitlusse asuda. A nagu alfa oli artistinimi. Varjunime kasutamine ma ei oskagi öelda, see oli lihtsalt asi, mida siis tehti. See tuli DJ-kultuurist. Kõigil olid varjunimed. Pärines jah pigem muusikamaailmast ja tundus nagu olulisena. Pealegi, noorema autorina sa ei mõtle, et su nimi on midagi olulist. Sa ei käi sellega vehkimas sellisel kujul, sest varjunimi annab sellise teistsuguse, irdse mänguruumi. Olla Andres Lõo ei olnud üldse nagu mingi asi. Sellel polnud sisu. Ars Intel Inc. sündis alles paiku, reklaamiagentuuris töötamise ajal, kui olin Luarvik Luarvikust ära tulnud ja hakkasin soolomaterjali tegema. Edasi tuleb ehk Metabori aeg ja looming.org. ill. 26 Viimase seisukohast ehk oli kõige olulisem see meie ühine minu, sinu ja Kiwa vajadus kontseptualiseerida uue kunsti ja eelkõige helikunsti kogemust... Samuti ka kontekstualiseerida, sest me pidime ise looma selle maailma, kus see mida me tegime, saaks eksisteerida. Meie tegevus ei olnud ju üleni enesestmõistetav. 75 media platform, I developed my first contacts with Michael von Hauswolff in Sweden, and Franz Pomassl in Vienna and his label Laton. fig. 27 Who in turn, we already knew, were in contact with, say, the Pan Sonic and Sähkö Records folks in Finland. The kinds of artists who dealt exclusively with electronic experimentation but who in turn hailed from the industrial scene, especially the early industrial scene. This kind of thinking originated from these circles, not from musique concrete or the world of Stockhausen. Not from academic experience but rather from a contrasting scene with its roots in DIY. Anarchism, not in the political sense really, but in terms of attitude. Punk embodied a similar attitude, although it started from a specifically mercantilist logic: one needed to sell and advertise through music something like a really cool clothes store and an ideology that fitted with it. The art world was a logical step for those artists, a logical environment to operate in. The associations between sound art and that group were understandable and logical in some way, which I think was what made it impossible for us to foster a dialogue with the more academic local composers with avant-garde leanings. It would have been possible, looking back. Our interest would still be to find out more about, say, Arvo Pärt s 7 earliest period of experimenting with electronic sounds. But it seems that it s kept away from the public, that it s too raw and unrefined, an insignificant detail that isn t considered worthy of the name of the great composer. 7 Pärt, Arvo, (b 1935) internationally most distinguished Estonian composer.

40 76 77 For the first time, some creative projects took stock of the scene itself. For example, the Priit Pääsuke film Boreal Solarium (2005), which shows that the scene developed quite self-consciously People realised something important was being born. There were contacts with Lithuanian artists, composer and sound artist Arturas Bumšteinas, and Laura Garbštiene. International contacts of this sort fuelled our interest. They seemed like a path for fleeing the fairly non-participatory environment here. But such activity didn t have a place yet, a place and financing still had to be found. These contacts enriched our work and interest. I feel that on some level, you ve been quite well accepted by art and media. For example, there s an article by Anders Härm about neo-situationism that uses your performances as a springboard and a NO99 art school TV program that uses your activities to explain some broader platform. Ill. / Fig. 26, 27 I admit it has been a little surprising to me, because an artist I think this is something I picked up at home is something very important, someone that should be looked up to. It s a role that I haven t really dared claim for myself as self-evident. It seems like a utopia to me, But the reception has been quite good, even though I m not super-prolific as an artist. I can t account for it; and I haven t really thought about it too

41 78 Audiogalerii oli siis selline unistuste teema, mis jäigi õhku. See jäi selgelt utoopiaks, kuivõrd audiogalerii pidamine olnuks ülikulukas, väga ruumispetsiifiline, väga nõudlik projekt. Siiski ei tundunud see võimatuna, kuivõrd majandus kasvas ja oli näha, et sellised võimalused on olemas, kui koostööd rahvusvahelisel areenil hoogustuvad. Kui tekib funding u võimalus tänu helikunstnike rahvusvahelisele kogukonnale. See võrgustik on ülemaailmne. Tundubki, et helikunsti tegijad on rõhutatult kosmopoliitsed. Ilmselt on selle põhjuseks ka uus tehnoloogia ja interneti võimaluste laienemisega kaasnev muusikaproduktsiooni muutumine. Nii-öelda laiemas tähenduses avangardi iseloomustab ju ikka see, et teda on vähe. Need, kes on uudsetes situatsioonides või uudsete ideedega mängijad, neid on alati vähe. Kaasamõtlejate leidmine eeldab rahvusvahelisust. Aga mujal oli helikunst juba ammu oma koha leidnud selgelt äratuntava kunstivormina. Metabori tehes ja looming.org i kui veebiajakirja ja meediaplatvormi tegemisel helikunstile mõeldes, tekkisidki esimesed kontaktid Rootsist Michael von Hauswolffiga, Viinist Franz Pomassli ja tema label i Latoniga. ill. 27 Kes omakorda, me juba teadsime, olid ühenduses näiteks Soomest Pan Sonicu tüüpide, Sähkö Recordsi inimestega jne. Sedasorti artistide ja heliloojatega, kes tegelesid just eksklusiivselt elektroonilise eksperimenteerimuch. I started taking art a little more seriously thanks to the fact that it became clear that if I made music without vocals, as I did in Luarvik Luarvik, maybe it would be easier to find funding in visual art circles. In fact I was right. But yep, art became important for purely financial reasons (laughs). How was the video Mimic Score (2005) born? fig It was related to the Estonian Music Days. Artists were commissioned to produce visual scores for musicians or ensembles. Visual scores, in quotes. I was one of those contacted. And after a bit of pondering, I decided to create the work you mention. What is the logic like is your mimics actually the basis for the music in that work, or is it the other way around? I discovered that I didn t want to go graphic or write notes. I thought it would be more interesting to approach the moving graphic score in a mime style. And it was that simple. The work became much more interesting when it was submitted. It was a large screen with my face in the direction of the audience and a smaller screen facing a six-piece band, Ansambel U: which interpreted my live mimics, as the video dictated. You couldn t tell who was the author, was it the video author I was like my own model, you see or the band of interpreters. Mimic Score wasn t a self-portrait, as critic Anneli Remme saw it in a review somewhere. It was

42 80 misega, aga kes omakorda pärinesid industrial-skeenest, eriti sellest varajasest. Sedasorti mõtlemine pärines hoopis neist ringkonnist, mitte aga musique concrete i või Stockhauseni maailmast. Mitte akadeemilisest kogemusest, vaid sellisest vastalisusest, DIY-juurtega skeenest. Anarhistlikust, aga mitte just poliitilises, vaid suhtumise mõttes (eks see ole seesama, tegelikult). Punk kehastas sarnast attitude i, kuigi sai ise alguse ju konkreetselt merkantiilsest loogikast, et oli vaja ägedat riidepoodi, sellega sobivat ideoloogiat müüa ja seda muusikaga reklaamida, või mis iganes. Kunstiringkond oli loogiline samm nendele artistidele, loogiline keskkond, kus tegutseda. Helikunsti ja selle ringkonna seosed olid meile kuidagi arusaadavad ja loogilised, mis omakorda, ma arvan, muutis kahjuks võimatuks meie katsed luua dialoogi kohalike avangardsema akadeemilise taustaga heliloojatega. See oleks olnud võimalik, takkajärgi mõeldes. Meie huvi oleks siiamaani teada näiteks Arvo Pärdi varaseimast elektrooniliste helidega katsetamise perioodist rohkem. Aga mulle tundub, et seda hoitakse kuidagi eemal avalikkusest, justkui oleks see ebaküps ja ebaoluline detail, mida ei peeta suure helilooja nime vääriliseks. Kuigi kes teab. Samas, on umbes minuealisi akadeemilise taustaga heliloojad juba siin ja praegu. Näiteks Ülo Krigul ja Taavi Kerikmäe, kes jätkavad muu hulgas ka avangardi suunal, pluss hiljem lisandunud Liis Viira, Taavi Tulev, Liisa Hirsch. Samal ajal tegutses meil ka Raul Keller, kes praegu on EKA uusmeedia osakonna juhataja. Sellel ajal tulid ka esimesed kokkuvõtted, näiteks Priit Pääsukese film Boreaalsolaarium (2005) ja... Selle skeene tekkimine 81 the classical musical circles that expressed dissatisfaction and made accusations of vanity. The world premiere featured composers Margo Kõlar, Veljo Tormis and Olav Ehala, among others. For them, it was definitely full of surprises. Traditionally, the performers and songwriters are the band, of course. In this situation, I was the conductor. How did the acquisition of this video for the Art Museum of Estonia work and what stipulations were set forth in terms of playing it? The video was purchased exclusively for the Art Museum s collection. Ansambel U: s specific audio documentation was included with the recording. But the work could be expanded for any players and instrumentation. The interpreters don t have to be professionals, they can be children or whoever. Actually, the person whose physiognomy is being conveyed can be there on the spot in the same location as the performers of the music. There is even more playing room especially as new elements can be introduced when it comes to the interpreters and the live score in mime was an important year. Mimic Score was being completed at that time. The exhibition Mono also took place then. But now I d like to talk about the situation after you became involved in curating, after Creative Hub came into your life. The emphasis shifted from art to more practical things.

43 82 toimus küllaltki iseteadlikult... Saadi aru, et midagi olulist on sündimas. 83 Olid kokkupuuted ka näiteks Leedu kunstniku, helilooja ja helikunstniku Arturas Bumšteinasega ja Laura Garbštienega. Sedalaadi rahvusvahelised kontaktid olid omakorda kütuseks meie huvile. Need näisid pagemisteena sellest võrdlemisi mitteosavõtlikust keskkonnast siin. Kuna sellisel tegevusel ei olnud veel kohta, siis tuli talle koht ja rahastus alles leida. Kontaktid väärtustasid meie tööd ja huvi. Mul on tunne, et mingil tasandil oled sa päris hästi kunstimeedia poolt vastu võetud. On näiteks Anders Härmi artikkel neosituatsionismist, mis kasutab sinu performance id hüppelauana ja NO99 kunstikooli telesaade, kus on võetud sinu asjad ja kasutatud neid mingi laiema platvormi seletamiseks... Eks see ole mullegi veidike üllatav olnud, sest kunstnik seda, ma arvan, on mulle kodus õpetatud on nagu midagi väga olulist, või midagi sellist, millele altpoolt ülesse vaadata. See on selline roll, mida ma iseenesestmõistetavana endale nõutada ei ole väga julenud. See tundub mulle endalegi sellise utoopiana. Aga vastuvõtt on olnud küllaltki hea, hoolimata sellest, et ma pole kunstnikuna üliproduktiivne. Ma ei oska seda kuidagi seletada ja ma ei olegi mõelnud selle peale väga. Kunsti ma hakkasin tõsisemalt võtma tänu sellele, et sai selgeks, et kui teen sellist ilma vokaalita bändi nagu Luarvik Luarvik, siis võib-olla on parem funding ut leida Ill. / Fig. 28

44 84 kunstiringkonnas. Mul oli tegelikult õigus, aga jah, kunst muutus oluliseks puhtrahalistel põhjustel, hahaha. Kuidas sündis Miimiline partituur? ill. 28 See oli seotud Eesti Muusika Päevadega. Telliti muusikutele või kollektiividele eesti kunstnikelt visuaalseid partituure. Nagu jutumärkides. Pöörduti ka minu poole. Ja mõningase mõtiskluse järel ma otsustasin teha sellise töö. Kuidas seal see loogika on, kas sinu miimika on seal päriselt muusika aluseks või vastupidi? Töö teebki põnevaks see, et heli looja autoripositsioon on mitmekordselt üle võlli keeratud. Ei olegi täpselt aru saada, kes on ettekande ajal muusika autor. Ma leidsin, et ei taha minna graafiliseks või noteerida sellisel moel nagu võiks arvata. Mõtlesin, et palju huvitavam oleks liikuv graafiline partituur lahendada miimiliselt. Ja nii lihtne oligi. Aga töö muutus oluliselt huvitavamaks hetkel, mil teda esitati. Seal oli suur ekraan, minu näoga rahva suunas ja teine, väiksem ekraan kuueliikmelise ansambli, Ansambel U: suunas, kes laivis interpreteerisid minu miimikat, video diktaadi all. Tekkis olukord, kus on arusaamatu, kumb on autor, kas video autor või noh, ma olin seal ühtlasi ka iseenda modell, eksole... või interpreetide ansambel. Miimiline partituur pole autoportree, nagu näiteks Anneli Remme seda kuskil kriitikas tõlgendas. Rahulolematus ja edevuses süüdistamine ja sellised vastakad reaktsioonid tulid klassikalise muusika 85 Curating started thanks to Vaal Gallery. The first exhibition was in 2003, at Eha Komissarov s invitation and Allusions to Power was co-curated with her. The participants were Academy of Arts smiths and jewellery artists, graduating students I had entered the academy with in the same year but who I wasn t graduating with. I curated their exhibition and I had a work there, too: Allusion to Power. Vaal kept me in mind later and invited me to curate a so-called youth exhibition. I did an exhibition called Sex fig. 29a that was quite pop. The artists credited included many people from outside the art world who had something surprising up their sleeve for the exhibition. For example, geneticist Jaan-Olle Andressoo, the actors Rain Tolk and Taavi Eelmaa, and DJs and graphic designers Sex Tags fig. 29b, from Norway. It was also the debut appearance of an actor Erki Laur as a photo artist. To some extent it was playing to strengths. It was an odd event in the sense that I, the curator, and critic Mari Kartau, then Sobolev, were the only ones to highlight that I intervened to a significant extent in creating the exhibition artworks. I tried to play with taboo a bit. Shake up the format. In principle, there were works that I could be credited as the author of. Pomo Sapiens: This is Really Something, which followed the popular Sex exhibition, was also an experimental playground for me an artist and curator s handiwork. I tried to find new artists, mostly, or at least half of them, being the first students of Marco Laimre, who had just become photography professor. Timo Toots was among the ones who made their debut. He entered quite a great installation consisting of a burnt pile of cassettes, with that strong charred plastic smell. He brought them from some place next to the airport

45 86 ringkonnist, esiettekandel kohal olid teiste hulgas Margo Kõlar, Veljo Tormis ja Olav Ehala. Nende jaoks oli see kindlalt üllatuslik. Traditsiooniliselt on esitajateks ja autoriteks ikkagi ansambel, eksole. Mina olin selles situatsioonis dirigent. Kuidas töötab sellise video ost Eesti Kunstimuuseumi kogusse ja millised klauslid on seal mahamängimise seisukohast? Konkreetselt Eesti Kunstimuuseumi kogusse on ostetud see video. Salvestusena läks kaasa Ansambel U: konkreetne helidokumentatsioon. See konkreetne videotöö jääb küll üheks ajalooliselt teednäitavaks kehastuseks, eks ole, sest teost saab ju laiendada ükskõik millisele koosseisule ja instrumentaariumile. Interpreteerijad ei pea olema professionaalid, need võivad olla lapsed või kes iganes. Samamoodi võib varieeruda instrumentaarium ja tegelikult ei pea selle töö jaoks isegi just nimelt seda videot kasutama, kuigi ma arvan, et ta on täiesti sobiv, kuna emotsionaalselt on seal materjali nii paljuks, et see võib toimida ajatuna. Tegelikult see inimene, kelle füsiognoomiat edastatakse, võib olla seal teose esitajatega kohapeal. Siin on mänguruumi rohkemgi, eriti kuna interpreteerijate ja elusa miimilise partituuri puhul saab uusi elemente sisse tuua on üks tähtis aasta. Me rääkisime Miimilisest partituurist, mis siis valmis. Samuti toimus siis näitus Mono. Pigem tahaks rääkida olukorrast peale seda, kui sa 87 where he d later establish his art space, Linnujaam, a play on the Estonian word for airport, lennujaam. Yet the principle behind curating the exhibition was that I demonstratively did not seek funding, and on principle I ignored all of the moves that a curator/producer would be expected to make, and told the artists; see, this is the most successful commercial gallery in the country, and that s enough of a platform to find someone to bankroll you work, and who will later purchase the work if there s interest, and if you succeed. It was a chance to make a pre-purchase, which no artist took advantage of at that exhibition. It must have just been too new of an idea. For me, it was an interesting experiment that spoke volumes. For the gallery, the exhibition was in some sense a failure. But the situation was as it was because Vaal Gallery wasn t interested in my personal exhibition. That was the proposal they made to me: Andres, don t do an exhibition, you re a conceptual artist, your art will presumably not sell although I was completely ready to create object-oriented, visual, clearly viewable art. For me as an artist, it was cold water down my collar, a situation of where do I go from here? I couldn t do much of anything as an author now. As a curator, I could. Although it was interesting for a time, my interest cooled. Either the next year or the year after that, Kiwa took over the role of curator of the youth exhibition. The background as a curator continued to be that one had to create a support system, build some kind of situation where it was possible to do what you needed to, where it was possible to do the kind of art that my friends and I liked.

46 88 hakkasid tegelema kureerimisega ja sinu ellu tuli Kultuurikatel. Rõhuasetus nendel aastatel liikus kunstilt praktilisematele asjadele. 89 Vajadus korraldusliku töö järele ja oskused sellega koos suurenesid. Kunsti kureerimine läkski lahti tänu Vaal galeriile. Esimene näitus oli See oli Eha Komissarovi kutsel ja temaga koos kureeritud Allusioonid jõule nimeline näitus koos metallikunstnikega, põhiliselt. Need olid EKA sepad ja ehtekunstnikud, koolilõpetajad, kellega ma samal aastal sisse astusin, ent kellega ma Kunstiakadeemiat enam koos ei lõpetanud. Kureerisin nendega Eha Komissarovi ideel põhineva näituse ja ka minul oli seal üleval töö Allusioon jõule. Hiljem pidas Vaal mind meeles ja kutsus kureerima niinimetatud noortenäitust. Tegin näituse Sex ill. 29a, mis oli üsna popp ja mille n-ö kunstnike ridades oli ka palju muidu kunstimaailma väliseid inimesi, kel näituse kontekstis üllatusmoment varuks. Näiteks geeniteadlane Jaan-Olle Andressoo, näitlejad Rain Tolk ja Taavi Eelmaa ning DJ-d ja graafilised disainerid Sex Tags ill. 29b, Norrast. Nii et see oli mingil määral kindla peale minek. See oli selles mõttes kummaline sündmus, et mina kuraatorina ja Mari Kartau, tollal Sobolev, kriitikuna, tõstime ainsana esile, et ma sekkusin olulisel määral ka näituse taieste loomesse. Püüdsin tabudega veidi mängida. Formaadiga rokkida. Põhimõtteliselt seal oli töid, mille autorina saaks ka mind panna kirja. Seal oli terve hulk toredaid inimesi, keda esmajärjekorras kunstnikena ei võetud. Näiteks esimene ülesastumine fotokunstnikuna Erki Laurilt. Ill. / Fig. 29a, 29b

47 90 Populaarsele Sex näitusele järgnenud Pomo Sapiens: see on tõesti midagi oli samuti minu jaoks eksperimentaalne playground ikkagi kunstnik-kuraatori kätetöö. Ma püüdsin leida uusi kunstnikke, kes olid enamuses (või pooled) värske fotoprofessori Marco Laimre esimesed tudengid. Näitusel tegi teiste seas debüüdi ka Timo Toots. Ta tegi seal päris toreda installatsiooni põlenud kassetihunnikust, millel oli väga tugev plastiku põlemise lõhn. Need ta tõi lennuvälja kõrvalt mingisugusest kohast, kus ta mõni aeg hiljem oma art space i Linnujaam asutas. Samas, näituse kureerimise põhimõte oli selline, et ma demonstratiivselt ei otsinud mingit funding ut ja põhimõtteliselt eirasin kõiki kuraatorprodutsendilt eeldatavaid liigutusi ning ütlesin kunstnikele, et näete, siin on teile edukaim kommertsgalerii riigis, mis on juba piisav platvorm leidmaks ise endale töö rahastaja, kes huvi ja õnnestumise puhul töö hiljem ära ostab. See oli selline eelostu võimalus, mida ükski kunstnik sel näitusel ära ei kasutanud. No ilmselt see mõttena oligi liiga uus. Minu jaoks oli see huvitav ja kõnekas eksperiment. Galerii jaoks oli see näitus mingis mõttes ebaõnnestumine. Võib-olla noored kunstnikud polnud päris sellel tasandil. Aga olukord oli selline ka seetõttu, et Vaal galerii ei olnud huvitatud minu isiknäitusest. See oli see ettepanek, mille nad mulle tegid, et Andres, ära tee enda näitust, sa oled kontseptuaalne kunstnik, sinu kunst arvatavasti ei müü kuigi ma olin valmis täiesti esemelist, visuaalset, selgelt käsiteldavat kunsti looma. See oli minule kui autorile mitte lihtsalt külm vesi krae vahele, vaid kuhu-ma-ikka-siit-edasi-lähen-olukord. Ma ei saanud autorina enam eriti midagi teha. Kuraatorina sain. Kuigi see oli mõnda aega huvitav, mu huvi siiski jahenes. 91 In principle, this logic starting from Vision and Metabor and 1+1=1 ( ) seminars spread to an unexpected proposal from Veronika Valk, who said that there was a big space in central Tallinn near the port, a former boiler plant - come and join us, we ll found a non-profit association, the Creative Hub. When I heard the name Kultuurikatel, a culture cauldron literally, it made me think of culture catapult It was a time when the word culture became a general catchphrase, everything was suddenly culture, culture, culture. It was of course in connection to cultural industries. But I saw a way of starting a third platform alongside institutional state culture and private capital based culture. To do this, we had to create a pre-institutional situation with lots of interest. I can t say that the four of us as the founders of the non-profit were behind the phenomenon, far from it but in general we were the ones who organised things and as the non-profit, we created a partner that the city could have official relations with. The Creative Hub process spanned six active years for me. The whole process was a real roller-coaster, a sine wave of great amplitude. The course of events took the shape of a position game from as soon as Edgar Savisaar, the mayor of Tallinn, nixed the addition to the Linnateater in the city budget, and thus the possibility of building the Creative Hub. It turned into a public media circus where we had to rally support. A vote took place, essentially on the matter of who the purse belonged to. The PR work bore fruit and Creative Hub got the support. Later, Creative Hub as a cultural space was gradually politicised, and the diverging interests and major business interests were like a cold draught blowing somewhere as a subcurrent. Everything else is already

48 92 Kas järgmisel aastal või ülejärgmisel võttis noortenäituse kuraatorirolli üle Kiwa. Taust kuraatorina oli meil endiselt see, et tuleb luua oma tugisüsteem, tuleb üles ehitada mingisugust olukorda, kus on võimalik oma asju ajada, ja kus on võimalik teha sellist kunsti nagu mulle ja minu sõpradele meeldib. Põhimõtteliselt see loogika alates Visionist ja Metaborist, 1+1=1 seminaridest kandus üle ootamatule ettepanekule Veronika Valgu poolt, kes ütles, et on suur-suur ruum Tallinna kesklinnas, sadama piirkonnas, endine katlamaja, tule lööme kampa, asutame MTÜ Kultuurikatel. Nimi oli tal juba olemas. Läbi käis ka mõiste kultuurikatapult... Tead, see aeg, mil eesliide kultuuri- muutus üldiseks käibeväljendiks kohutavalt palju hakati järsku kultuurist rääkima. Mõistagi seoses kultuurimajandusega. Kultuuri rahastuse osakaal riigieelarvest hakkas vähenema, lubadusega kultuuritööstuse näol, kultuuriettevõtlusega tegelevate inimeste konkurentsivõimet hüppeliselt tõsta kui lubad tööstuse lingot sprech ida. Aga mina nägin Kultuurikatlas kolmandat. Nägin võimalust riikliku institutsionaalse kultuuri- või kunstiloome kõrval ning erakapitalil põhineva kultuuriloome kõrval asutada kolmas platvorm... Selleks tuli luua selline eelinstitutsionaalne olukord, kus on hästi palju huvi. Selgelt tuli avalik toetus sinna taha, muidu poleks seda kunagi juhtunud. Me ei saa öelda, et meie neljakesi MTÜ Kultuurikatel asutajatena oleksime kogu selle fenomeni loonud, kaugel sellest, aga põhimõtteliselt selle organiseerimisega sai tegeletud ja MTÜ-na lõime esimese kehaga partneri, kellega näiteks history. Let s just say that in the broadest view, it amounted to curatorial activity, the longing for a platform of our own culminated with Creative Hub and new curatorial practices related to it. You also curated the Stalker Festival (2011) to activate the surroundings of the Creative Hub, its neighbourhood? 93 Indirectly, yes. Little by little, I found my place at the Hub. More as a visionary, which is of course a big word, or a generator of ideas, a person who tries to intellectualise the nature of the Creative Hub itself. My proposals pertained to the fifth floor of the Hub, I had the idea of a residence and studios and something I called Vitamin Loft. Basically, everything that could take place on the top floor of a creative hub. Most of it has now been realised, as I see. A great bunch of people are at work there, and the residence and studios do indeed exist. Not on the same scale, because the construction of the Hub was delayed and the entire world was in a recession for a while there. That really put the brakes on it. The whole logic, the whole starting idealism was dealt a blow. Vitamin Loft Vitamin Loft, which I proposed, also did not end up realised as a physical space due to the delays in construction, although the drawings are all extant, the space has been designed. In principle, Vitamin Loft was meant as a model of the Hub an integrated activities environment. In the end, I focused only on curating the Stalker Festival, which took two years in total. We organised the festival, which was meant to showcase the Hub, with Tiina Savi based out of the Sõprus Cinema. The

49 94 linnal oli võimalik ametlikult suhestuda. Kultuurikatlal oli ka eellugu Kultuuritehase Polymer näol Madara tänava kandis. Erinevalt minust olid osad tegijad algselt sellega seotud. Aga Kultuurikatlaga tekkiski täiesti reaalne ja väga põnev olukord, uue keskkonna loomise võimalus, kuhu ma ka suunasin mitmeid mõtteid ja milline protsess vältas minu jaoks kuus aktiivset aastat. Väga suuremagnituudilise sinusoidiga üles-alla käis kogu see protsess. Oli hetki, mil tundus, et see on juba läbi, aga siis puhuti protsess taas lõkkele. Asjade käik konkretiseerus võimu või positsiooni haaramise mänguna sellest momendist kui Savisaar vastandas eelarveliselt Linnateatri juurdeehituse ja Kultuurikatla ehituse võimalikkuse. Sellest tehti avalik meediatsirkus, kus tuli kära teha ja võita inimesi enda poolele, mis toimus hääletamise kaudu. Et kellele siis see rahakott kuuluks. Ja ma püüdsin sellele võimalikult palju kaasa aidata see kihutustöö põhimõtteliselt kandis vilja ja Kultuurikatel sai selle toetuse. Hiljem toimus järkjärguline Kultuurikatla kui kultuuriruumi politiseerumine ja huvide lahknemine, samas suured ärihuvid kuskil allhoovusena külma tuult puhumas. Kõik muu on juba ajalugu. Aga ütleme nii, et megaversioonis kuratoorne tegevus, oma platvormi loomise iha päädis Kultuurikatlaga ja sellega seotud uute kuratoorsete praktikatega. Aga Stalker festivali sa kureerisid samuti selleks, et Kultuurikatla ümbrust, seda piirkonda aktiveerida? Kaudselt küll. Järk-järgult ma leidsingi enda koha Katla juures. Rohkem visionäärina, mis on muidugi suur sõna, festival, whose phantom platform was festival of contemporary fairy tales, went down in late summer 2011, August, about the same time of year as the last part of the shoot for the Tarkovsky film 35 years before that. Most of the shoot took place in and around Tallinn in , and Stalker is considered one of the masterworks of world auteur cinema. Theatre emerged as a new preoccupation for you sometime in this period, seemingly as a way of retreating from processes that provided more responsibilities than freedoms. 95 In 2006, Priit Raud invited me to the COLINA theatre lab, which was a powerful initiative of theatre figures such as Rui Horta from Portugal, Stefan Schwartz Tanzhaus Düsseldorf, and Raud from Estonia. They had international reach. This was the biggest COLINA, Collaborations in Arts, where about 30 people from different fields were invited from architects to dancers, from different parts of the world. There were people from spoken-word theatre. I was one of the few people with an arts background. My musical background was a plus. It opened a completely new world for me, something that I had only flirted with. I felt that exciting things were going on in the SAAL premises of the Canute Guild, and that this was the location of the freshest creative energy anywhere in Estonia at that moment. Naturally, I was interested. And from there on, a whole string of collaborations came about, principally with the Portuguese theatre company Teatro Praga, based in Lisbon. That company itself had been operating for 25 years or 30. The core for the last

50 96 või siis rohkem ideede generaatorina, inimesena, kes püüab Katla enda olemust mõtestada. Minu ettepanekud ja ideed puudutasid Katla viiendat korrust, residentsi ideed ja stuudioid ning midagi, mida nimetasin Vitamiin Loftiks. Põhimõtteliselt kõike seda, mis Katla viimasel korrusel võiks toimuda. Praegu on see enamuses realiseerunud, ma vaatan. Seal on tööl toredad inimesed, kes tegutsevad, ja residents ja stuudiod on seal täiesti olemas. Mitte küll samas mahus, sest Katla ehitus oli aga viibinud ja vahepeal tabas tervet maailma majanduslangus. See pidurdas protsessi tugevalt. Kogu loogika, kogu algne idealism sai paraja põntsu. Samuti ka minu ideena välja käidud Vitamiin Loft jäigi ehituse viibimisega seoses füüsilise ruumina realiseerimata, kuigi joonised on kõik olemas, ruum projekteeritud. Põhimõtteliselt oli Vitamiin Loft mõeldud Katla mudelina kombineeritud tegevuste keskkonnana. Lõpuks keskendusin vaid Stalker festivali kureerimisele, mis võttis kokku kaks aastat. Katla esindusfestivalina mõeldud festivali korraldasime koos Tiina Saviga kino Sõprusest ja jäin sisuliselt sellega väga rahule. Festival, mille fantoomplatvormiks oli kaasaegsete muinaslugude festival, sai teoks suve lõpus, augustis, umbes samal ajal kui viimased Stalkeri võtted 35 aastat varem olid toimunud. Andrei Tarkovksi filmi Stalker, mille võtted toimusid suures osas Tallinnas ja selle lähiümbruses, peetakse maailma autorikino üheks tippteoseks. Kui ma mõtlen paljudele festivali aegsetele ja sellele eelnenud töödele ja ideedele ja sellele, kuidas läinud on, siis ma ei oskagi tegelikult öelda, kas kõigi nende ideede ja algatustega on osatud hästi ümber käia. Võib-olla Tallinn ei ole years has been André Teodósio and Pedro Penim along with Catarina Campino and a few other artists as background players. The company s vibe is a little like Von Krahl was once, maybe with a bit more firepower. Somewhere between NO99 and Von Krahl. So when we d done a dance production with Korean choreographer In Jung Jun, in Tanzhaus, New Rhine Westfalia in Düsseldorf, I came to have two big theatre productions in Lisbon with Teatro Praga. The performance Turbo-Folk fig. 30 dealt with the problems of immigration and multiculturalism in a Portuguese vein. A couple years later, we put on the musical, Demo, which went even further with the Turbo-Folk treatment. You could say those were the first more serious professional forays into theatre, where I served as musician, actor and, in part, as co-creator. Not as director but a mental co-collaborator the logic in that troupe was quite democratic. Theatre life was in some sense a new life for me, but it was all outside Estonia. And when I returned home again, no one knew much about that. The same went for my quietly budding career as a solo artist. I began making electronic music by myself, learned to program music on a computer. I was 27 when I started singing. Yet another new beginning. These things took place in parallel. The solo shows were more outside Estonia. I moved around quite a bit Austria, Germany, Portugal, Finland, Latvia, Lithuania, Norway, Russia fig. 31 My first solo concert as Ars Intel Inc. took place in Vilnius, at the festival Elektrodienos (2004), where I took to the stage with Mouse on Mars, which was very important to me at that time. It made a great impression on me that it started that way me with a borrowed laptop and they with a whole tableful of

51 98 ikkagi kõige fertiilsem keskkond sedalaadi ideede jaoks. Mingis mõttes mind natuke innustab see mõte, et Katel oma pooleliolekus sisaldab võimaluse, et tulevad täiesti uued, süütud inimesed, kes leiavad selle sarkofaagi või vaarao varakambri, kus on meie ideed justkui jäljed möödunud tsivilisatsioonist ja võtavad selle siis kasutusse. See võimalus on täiesti olemas, sest need ruumid on valmis projekteeritud ja mingi osa neist on ka valmis ehitatud. Mis staatuses see MTÜ siis üldse oli selle ehituse jooksul? Alguses olid varemed ja visioon... Varemed linnal ja visioon MTÜ-l... Noh, seal oli partneri, reaalse keha vajadus, et kes kanaliseerib ja esindab neid huvisid. Kes viib läbi avalikke workshop e, kus inimestel oli võimalik arutleda. Pidevalt ja konstantselt ja lõpuni mitte päris konkreetse lahenduseni jõudmata toimus arutelu selle üle, mis on looming ja millega seal üldse tegeletakse... Kogu aeg käis ka konstantne pärimine mis on Kultuurikatla idee? Võib-olla selle erilisus selles seisnekski, et seda pole võimalik defineerida... Üldse kultuuri ju päris lõpuni pole võimalik defineerida. Kui seda oleks võimalik teha, siis oleks seda võimalik loometööstuslikult instrumentaliseerida vastavalt kapitalistlikele reeglitele. Kapitaliseerida kõik mis võimalik ja panna paisuma vastavalt progressi ideele. Me olime nagu mingisugused musketärid seal, kaks naist ja kaks meest. Minu väärtus võib-olla oligi multimediaalses taustas, kunsti-, muusika-, teatrihuvides, mis sellises keskuses oleks pidanud olema esindatud, neid ma oskasin kirjeldada ja sõnastada. See oligi minu roll seal machinery. Side by side. It was tragicomic. But fortunately my concept allowed for it. It sounded great! But by that time, your stint in advertising was over? 99 Yes, I d been working for an ad agency for two years. It was a real learning experience, a university of life. I learned how to read newspapers there, how to talk to people outside my scene, and to understand in a new way how things in life work in the first place. A great deal of this logic came in handy for me when I was working on Kultuurikatel, where I also developed the visual identity and launch logic. It was something that I could now sell to the Katel in the second go-round (chuckles). The concept still could make waves, but I ll probably instead wind up using it for something else I m doing. When I tired of working for the agency, I stopped working there, and a few days later I travelled to Dusseldorf, to a new life, in COLINA theatre lab. The time at the agency spanned about From there on, I was a solo artist, active in the fields of film, theatre, dance theatre and music. You have been doing mainly performance art type things since then. Does it have any tie-in with theatre experience that you ve worked on, say, Rock n Roll Series and a performance at Vaal Gallery, Would You Bite My Hand? Or would you need gallery time to create other kinds of works

52 100 püüda sõnastada seda, et see pole lihtsalt üks keskus, kus on võimalik prooviruume üürida. 101 Kuskil seal selles ajajärgus ilmub sinu jaoks ilmselt pagemisteekonnana rohkem kohustusi kui vabadusi pakkuvatest protsessidest uue asjana teatri-võimalus aastal Priit Raud kutsus mind COLINA teatrilaborisse, mis oli võimas teatraalide algatus Rui Horta Portugalist, Stefan Schwartz Tanzhaus NRW-st Düsseldorfist ja Priit Raud Eestist. Neil oli rahvusvahelist haaret. See oli ka kõige suurem COLINA, Collaborations in Arts, kuhu oli kutsutud umbes 30 inimest üsna erinevatelt aladelt, arhitektidest kuni tantsijateni, maailma eri paigust. Ka sõnateatrist oli inimesi. Mina olin üks väheseid kunstitaustaga. Muusikataust tuli seal kasuks. See avas täiesti uue maailma minu jaoks, midagi, millega ma olin vaid flirtimisi seostanud ennast. Tundsin, et Kanuti Gildi SAALi, kaasaegse tantsu teatri ruumes, toimus põnevaid asju, ja seal oli selgelt kõige värskem loominguline energia tollel momendil terves Eestis... Ma olin loomulikult huvitatud. Ja sealt edasi sündis rida koostöid just põhiliselt Portugali teatrikompanii Teatro Pragaga, mis tegutseb Lissabonis. See kompanii ise on võib-olla 25 aastat tegutsenud, või 30. Viimase 15 aasta tuumik on kindlasti olnud André Teodósio ja Pedro Penim ja seal kõrval on taustajõuks Catarina Campino ja veel mõned kunstnikud. Umbes nagu kunagise Von Krahli vaibiga kompanii, aga võib-olla natuke suurema löögijõuga. Kuskil NO99 ja Von Krahli vahepeal. Nii et kui me olime teinud ühe tantsuproduktsiooni Ill. / Fig. 30, 31

53 102 koos korea koreograafi In Jung Juniga, sealsamas Tanzhaus NRW-s, Düsseldorfis, kujunes minul Teatro Pragaga välja kaks suurt teatriproduktsiooni Lissabonis. Lavastus Turbo- Folk ill. 30 tegeles oluliselt immigratsiooni ja multikultuursuse probleemidega Portugali kontekstis, mis geograafiliselt Aafrikale üsna lähedal. Seal oli ka oluline sisseränne näiteks ukrainlaste näol. Paar aastat hiljem tegime aga muusikali Demo, mis läks Turbo-Folki käsitlusest veel hoogsamalt edasi. Võib öelda, et need olid minu jaoks ka esimesed tõsiseltvõetavamad professionaalsed etteastumised teatris, kus ma muusiku, näitleja ja osalt kaasamõtlejana tegutsesin. Mitte lavastaja, vaid just kaasamõtlejana selle trupi loogika on üsna demokraatlik. Teatrielu oli mingis mõttes uus elu minu jaoks, aga see asus kõik väljaspool Eestit. Nii et kui ma jälle siin olin, siis siin ei teadnud sellest eriti keegi. Sama käis ka minu vaikselt tärganud sooloartisti karjääri kohta. Vaikselt alustasin elektroonilise muusika tegemist omal käel, õppisin muusikat arvutis programmeerima. Ja hakkasin ka laulma. Olin 27, kui ma hakkasin laulma. Järjekordne uus algus. Sellised asjad toimusid paralleelselt. Sooloshow d olid pigem väljaspool Eestit. Liigutud sai päris palju Austrias, Saksamaal, Portugalis, Soomes, Lätis, Leedus, Norras, Venemaal ill. 31 Minu tol hetkel veel Ars Intel Inc. nime all toimunud esimene soolokontsert toimus Vilniuses festivalil Elektrodienos (2004), kus ma astusin lavale koos mulle sellel hetkel väga olulise Mouse on Marsiga. Et see niimoodi algas, oli minu jaoks väga imponeeriv moment mina oma laenatud läptopi ja nemad oma lauatäie masinatega. Külg külje kõrval. 103 That s definitely an important aspect. I didn t think that way until Rock n Roll Series. Working in the theatre, performance art was of course self-evident. Feeling fairly uninhibited on stage was quite good. But now, in the case of Rock n Roll Series ( ), it was on purpose I brought the rock and roll attitude to the art landscape, while working in a manner that also comments on contemporary art. It was also the case in the press release, where I stated that rock n roll was one of the most important, watershed cultural phenomena of the 20 th century, and that for me there was not enough of that sort of energy in contemporary art. The first action in this series was Under Wear fig. 32, another was Joint and a third was Tele Vision. All of them took place quite spontaneously. I had a number of ideas written out that I could do, except for Joint, which was an action completely improvised in the moment. Joint took place at a Tricky concert in Rock Café in Tallinn, as a kind of meeting with the artist s imagological me Tricky encountering a massive model of a spiff. fig. 33 We made five of those imitations with Kris Lemsalu four shorter ones and one super-long, close to 80 cm, which was the one that got the most attention. How did you transport them there, anyway? We somehow smuggled them, it was no skin off our back to do that. But in the case of Under Wear, Kris had to don a grand ballet dress designed by Aldo Järvsoo, under which close to 10 kg of women s underwear fit underneath, in plastic bags. The whole series was quite an adventure. It could easily be continued, but well, everything in its own

54 104 See oli tragikoomiline. Aga minu kontseptsioon õnneks võimaldas seda. Saundis väga hästi! 105 Aga selleks ajaks oli reklaamis töötamise aeg möödas või? Olid kaks aastat reklaamiagentuuris jah. See oli võimas elukool. Õppisin seal ajalehti lugema, inimestega väljaspool oma skeenet suhtlema ja uuel moel aru saama sellest, kuidas elus asjad üldse toimivad. Väga palju sellest loogikast tuli kasuks Kultuurikatla tegemisel, kus ma muuhulgas töötasin välja Kultuurikatla visuaalse identiteedi ja ellutoomise loogika. See on miski, mida ma võiksin nüüd Katlale maha müüa teise ringiga, hehee.. idee on tänaseni igati rokkiv, aga ilmselt kasutan seda mõne oma tegemise juures hoopis. Kui agentuuri tööst tüdisin, lõpetasin töö ja paar päeva hiljem sõitsin juba Düsseldorfi, uude ellu, COLINA teatrilaboratooriumi. Agentuuri aeg oli umbes Sealt edasi tegutsesin sooloartistina ning filmi, teatri, tantsuteatri ja muusika vallas. Sa oled sellest ajast edasi teinud kunstis valdavalt performatiivseid asju. Kas sellel on mingi seos teatrikogemusega, et sa oled teinud näiteks Rock n rolli seeria ja Vaal galerii performance i Kas te hammustaksite mind käest?? Või oleks muu toodangu tegemiseks vaja galeriiaega või... See on kindlasti oluline aspekt. Ma küll niimoodi ei mõelnud selle peale kuni Rock n rolli seeriani. Teatris tegutsedes Ill. / Fig. 32, 33

55 106 oli performatiivsus muidugi enesestmõistetav. Laval end võrdlemisi mugavalt tunda oligi okei. Aga nüüd Rock n rolli seeria puhul oli see taotluslik, tuua rock n roll i attitude i kunstimaastikule, samas toimetades sellisel viisil, mis ka kommenteerib kaasaegset kunsti. See oli ka pressitekstis, kus sedastasin, et rock n roll on XX sajandi üks olulisemaid, pöörangulisemaid, murrangulisemaid kultuurinähtusi, olulisemaid leiutisi, ja et minu jaoks jääb kaasaegses kunstis sedalaadi energiast vajaka. Esimene aktsioon sellest seeriast oli Under Wear ill. 32, teine oli Joint ja kolmas Tele Vision. Nad toimusid küll võrdlemisi spontaanselt kõik. Mul oli rida ideid valmis kirjutatud, mida ma võisin teha, välja arvatud Joint, mis oli täiesti hetkes improviseeritud action. Joint toimus popartist Tricky kontserdil Tallinnas, Rock Cafés, omamoodi artisti imagoloogilise minaga kohtumisena Tricky kohtumas spliffi hiiglasliku mulaažiga. ill. 33 Valmistasime neid kanepisuitsu imitatsioone koos Kris Lemsaluga kokku viis tükki neli lühemat ja üks topeltpikk ligi 80 sentimeetrit mis sattus kõige suurema tähelepanu alla. Kuidas te need üldse sinna sisse toimetasite? Smugeldasime kuidagi, nendega polnud nii suur vaev seda teha. Panime riiete alla. Ega keegi meid läbi ei otsinud... Aga näiteks Under Wear i puhul tuli Krisil selga panna Aldo Järvsoo disainitud suurejooneline ballikleit, mille alla kilekottidesse mahtus ligi 10 kilo naiste aluspesu. Üsna seikluslik oli kogu see seeria. Seda võiks vabalt jätkata, aga noh, 107 time and Insofar as there s a lot of contextualisation that now takes place, its meaning and operating mechanism has slowly crystallised over time. It s found its place, the gesture has been made, the point has been conveyed. But I also used concerts of my first solo album Skeletons on Rock as part of Rock n Roll Series to some extent. They took place more intensively during a three-year period. At their best, they were an ideal balance between performance and rock concerts. fig. 34 In that sense, these performances did fit into the context of Rock n roll Series. The album itself was a concept album, though, one that tries to follow the canons of rock but does not clearly align with that category. Please talk about the logic behind doing it When I started electronic sound production, due to the fact that I was a complete layman, and because of a certain technophobia, I was able to make music only in the most primitive, simplest sound-editing program, called Sound Forge. It was a wave-cutting program where I could grab a stereo track and manipulate it. It offers a bunch of effects, relatively rudimentary you can cut, copy, perform all of the basic, essential musical operations. I decided quite soon afterwards, I would use Sound Forge in particular, and the result was a style called wave editing. I used sounds created on a Polyvox synthesiser, or sampled some key music makers. Some are easier to understand, most have changed beyond recognition. The idea was to get the maximum out of the least amount of source material. In order to change some sample that worked like a note, intonation, you had to choose

56 108 mingid asjad toimivad mingis ajas ja... Kuivõrd nüüd toimub niipalju tagantjärgi kontekstualiseerimist, siis tema tähendus ja toimeviis on kristalliseerunud ajapikku. Ta on leidnud oma koha, žest on tehtud, point on edasi antud. Aga ma võtsin Rock n rolli seeriana mingil määral ka oma esimese sooloalbumi Skeletons on Rock kontserte. Need leidsid aset intensiivsemalt kolmeaastase perioodi jooksul. Need olid oma parimatel hetkedel ideaalne balanss performance i ja rock-kontserdi vahel. ill. 34 Selles mõttes need asetusidki Rock n rolli seeriasse, need esinemised. Album ise on aga kontsept-album, mis püüab ka rock i kaanoneid järgida, aga siiski selgelt ei asetu päris samasse ritta. 109 Räägi palun selle tegemise loogikast... Kui ma alustasin elektroonilise heli produktsiooniga, siis täielikus võhiklikkuses ja teatud tehnofoobia tõttu suutsin ma muusikat teha ainult kõige primitiivsemas, kõige lihtsamas heli redigeerimise programmis nimega Sound Forge. See on n-ö helilaine lõikamise programm, kus võtsin mõne stereoträki ja asusin seda manipuleerima. Sel on rida efekte, suhteliselt rudimentaarseid sa saad lõigata, saad kopeerida, saad teha täiesti algelisi, aga kõiki olulisi muusikat katvaid operatsioone. Põhimõtteliselt ma otsustasin üsna varsti, et selleks, et midagi teha, kasutangi just Sound Forge i, mille tulemuseks sündis stiilinimetuseks wave-editing. Algmaterjalina kasutasin Polüvoks süntesaatoril loodud helisid või sämplisin mingeid olulisi autoreid. Mõned on selgemini arusaadavad, enamus tundmatuseni muutunud. Idee oli võtta vähimate vahendite kasutamisega vähimast lähtematerjalist Ill. / Fig. 34, 35

57 110 maksimum. Selle jaoks, et muuta mingi sämpli, mis toimis nagu noot, helikõrgust, tuli minna spetsiaalselt menüüsse ja muuta selle konfiguratsiooni vastavalt pitch-shifter ile. ill. 35 See läks väga spetsiifiliseks ja ma sain selle programmi väga käppa. Mul oli ainult minu kobakas PC ja minu Sound Forge ja sellega tegingi muusikat. Avastasin paralleelselt, et visuaalselt näevad need helipinnad ekraanil välja skelektaalsed ja hästi rütmilised, eriliselt kareda ja jõuliselt tugeva helitekstuuriga. Ja nii ma lasin sellel jänesel ennast urgu juhatada. Nii sündiski see redutseeritud tehnikas muusika. Nii et võib olla, et see on kõige minimalistlikumate vahenditega toodetud asi üldse, kuigi see pole õige, sest sa võtad kunstis ka ühe värvi ja teed sellest mingi asja... Seal on sama loogika sees. Kliinilisus ja rituaalsus. Sellise programmiga töötamine on ääretult töömahukas ja aeganõudev. Nii et ühe träkiga töötamiseks peab reserveerima 5 8 tundi järjest, et see asi üldse kuhugi edeneks. Ütleme, et see protsess ise pakkus ka naudingut, see oli selline kaotsiminemise tunne, selline tunne, mida kõik kunstnikud või muusikud teavad, protsessi sulandumise element. 111 a specific menu option and change the configuration based on a pitch shifter. fig. 35 It got quite specific and I got a good handle on the program. I had only my cumbersome PC and Sound Forge, and used that to make music. In parallel, I discovered that these soundscapes appear skeletal when viewed on a screen, and quite rhythmic, with an especially rough aural texture. And I followed the rabbit down the rabbit hole. So perhaps it was the thing that created using the most minimalistic resources, although that isn t correct, because in art you also take just one colour and turn it into something The same logic is there. Clinical and ritual aspects. Working with this program is boundlessly labour-intensive and timeconsuming. So that if you want to work on one track, you have to set aside 5 8 consecutive hours if you want to make progress. Let s just say the process itself offered some enjoyment, it was a feeling of getting lost, a feeling that all artists or musicians know, an element of merging with the process. Did the concerts happen before Laton released the record? Kas siis tulid kontserdid veel enne kui Laton plaadi välja andis? Jah. Eks plaadi välja andmine võttis ikka aega. Juba selle materjaliga avaldasin Ars Intel Inc. nime all Monitor nimelise minialbumi, mida aitas produtseerida Rainer Jancis ja Well, it took time to issue the record. I had already released a mini-album, Monitor, under the Ars Intel Inc name (2005), which Rainer Jancis 8 helped produce, and 8 Jancis, Rainer (b. 1969) Estonian musician, composer and guitarist, the lead man in the band Metro Luminal (since 1988) and many others.

58 112 mille ma omal käel välja andsin. Kusjuures see oli platvormi alt alla tõmmatav ja striimitav materjal. Digitaalne album. See minu toonane esinejanimetus ise sai alguse sellest, et lõin ühe suurkliendi portfoolio jaoks ühte fiktiivset tegelast, kes töötas tehismeeme tootvas firmas nimega Ars Intel Inc., mille ma siis võtsin oma esinejanimeks. See, et minialbum ilmus digitaalsena, oli toona päris uus asi. See oli nagu CD surma kuulutav, aga kaugelt enne vinüüli tagasitulekut. Aga jah, sellest materjalist kasvas hiljem välja Skeletons on Rock album, mille andis välja Austria label nimega Laton.Väljaandmine sai otsustatud juba aastal materjal oli ka selleks ajaks enam-vähem valmis aga selle väljaandmine võttis kaks aastat aega. Tänu sellele sai Austrias ka esinetud ja Laton i label i, Franz Pomassli ja Anna Ceeh egiidi all Ida-Euroopa kreatiivset värsket verd esindatud mina ja Kiwa ja Leedust oli seal inimesi ja Venemaalt kuni Vladivostokini välja. Põhimõtteliselt Pomassl ja Ceeh püüdsid sellist võrgustikku arendada. Oli päris huvitav periood, mis viis mind omakorda mõtteni Viini Kulturkontakti residentuuri kandideerida. Siiamaani ainuke residentuur, kus ma olen olnud kunstnikuna. Tundub, et Skeletons on Rock on ajale päris kenasti vastu pannud. Võib juhtuda, et selle albumi directors cut versioon ilmub ka mingi aja pärast. Kunstnikuloogikat ei ole ma minetanud ka uute muusikaprojektide tegemisel. Võib-olla praegu, Faun Racketiga seoses, pole mõtet seda rõhutada. Ma teadlikult jätan selle köögipoole lõpptulemuse varju. See eksperimentaalne pool, see ei ole enam objekt, erinevalt siis Skeletons on Rock ja Love Bomb Letter albumitest. 113 which I distributed. That material could be downloaded and streamed via A digital album. That artist s name came from the fact that I created a fictitious character for a major customer s portfolio and I adopted it as my own performing name. The fact that the mini-album was digital only was a pretty new thing back then. It was like proclaiming the death of the CD and a long time before vinyl s comeback. But yeah, that material later evolved into the Skeletons on Rock (2009) album. We decided to release it back in 2007 the material was more or less ready by then but it would be another two years before it came out. Thanks to that, we also performed in Austria and the latest fresh blood from Eastern Europe showcased under the aegis of the Laton label, and Franz Pomassl and Anna Ceeh Kiwa and me, there were people from Lithuania and all the way to Vladivostok, Russia. In principle, Pomassl and Ceeh tried to develop a network like that. It was quite an interesting period, which led me to the idea of applying for a Vienna Cultural Contact residency. It was the only residency to this point in which I have participated as an artist. It seems that Skeletons on Rock has withstood the test of time quite well. I haven t lost the artist logic in tackling new music projects either. Maybe now, in connection with Faun Racket, there s no point in emphasising it. I deliberately leave all the technical nitty-gritty to be overshadowed by the end result. The experimental side is no longer the object, unlike Skeletons on Rock and Love Bomb Letter. Love Bomb Letter was meant to be diametrically opposed to the aural aesthetics of Skeletons on Rock an album with an extremely sensual, melodic,

59 114 Love Bomb Letter oli mõeldud diametraalselt erinevana Skelektons on Rock i helilisest esteetikast hästi meeleline, meloodiline, taotluslikult diletantliku produktsiooniga. Kusjuures Skeletons on Rock oli minu jaoks ühtlasi nii ekstreemse heliesteetika süsteemis toimimine kui võimalik sealt ekstreemsemaks minna polnud ka vajalik (ega ka minu jaoks võimalik). Tundus täiesti loogiline võtta järgmise albumi loomisel vastupidine suund ja hästi mahedaga välja tulla. Suurem roll vokaalil ja lavalisel käitumisel. Sa mainisid Skeletons on Rock i puhul nende kontsertide performatiivsust. ill. 36 Millised olid need elemendid? Kui seda muusikat kuulata, siis rütmistruktuurid annavad mõista või viitavad erinevatele stiilidele. Kui ma neid samu rütme ja faktuure õigete instrumentidega mänginuks, oleks meil ühel hetkel power metal riff, teisal hip-hop, siis soul ja R&B rütm hoopis. Täiesti erinevad stiilid. Kuid see oli samas ka kommentaar minu kogemusele eksperimentaalse muusikaga kommentaar tupikule, mida nägin kogu selles muusikamaailmas. Tundus, et see eksperimentaalne kool oli kuhugi seisma jäänud. Ma ei oska öelda, kui adekvaatne ma selles hinnangus olin. Võib-olla seostasin seda iseenda frustratsiooniga. Kuna tundus, et ma loominguliselt ei saa enam sealt edasi minna, siis ma kandsin selle frustratsiooni kogu helieksperimentaatorite maailmale üle. Mingi üks drive, mis mind selle punktini, Skeletons on Rock i ilmumiseni kannustas, oligi see peaaegu seletamatu vajadus kogu aeg midagi intentionally dilettantish production. For me, Skeletons on Rock meant functioning in a system with as harsh-sounding and extreme aural aesthetics as possible it wasn t possible for me to get any more extreme. It seemed completely logical to embark on the opposite direction for the next album, a very mellow sound. The system s role in vocal performance and poise on stage. You mentioned the performance elements in the case of Skeletons on Rock. fig. 36 What were those elements? 115 If you listen to the music, the rhythmic structures signal or refer to different styles. If I had played the same rhythms and textures with the right instruments, we would have had a power metal riff, a second one would have been hip-hop, and soul, and R&B. Completely different styles. But it was also a commentary on my experience in experimental music a comment on the dead end I saw in that world. It seemed the experimental school had come to a halt somewhere. I can t say how competent I was in giving this assessment. Perhaps I associated it with my own frustration. As it seemed I couldn t go on creatively from that point, I transposed that frustration to the entire world of sound experimenters. Some kind of drive that spurred me on to that point, to the release of Skeletons on Rock, was like a nearly inexplicable need to do something new the whole time, to keep on moving. To never look back, always keep on going forward, more, more exactly, always counteractive. To keep on startling or surprising others at least I made the game exciting for myself in this way. I had arrived at a kind

60 116 uut teha, edasi liikuda. Et mitte kunagi ei vaata tagasi, alati edasi, veel rohkem, veel täpsemini, alati counteractive. Kogu aeg nii-öelda ehmatades või üllatades teisi vähemalt ma ise tegin endale selle mängu nii põnevaks. See oli teatud nullpunkti jõudmine. Need helilises plaanis kasutatud erinevad stiilid mängisid end välja ka lavaliste žestidena. Kõik kombineerus üheks harmooniliseks tervikuks, täiesti uskumatul moel. 117 Ma saan aru, et i alt plaadi väljaandmine on päris suur asi potsindustriaalse eksperimentaalelektroonika maailmas. Kas ja kuidas sellele Eestis reageeriti? Seda tervitati üsna suurte silmadega ka selliste inimeste poolt, kellelt võib-olla ei oota tingimata kursis olemist eksperimentaalse muusika skeenega, aga kelle jaoks oli see selgelt oluline, et meil on siin üks autor Eestis, keda tunnustatakse sellega, et üks selline Kesk-Euroopa label teda üldse välja annab. See oli üks esimesi pääsukesi minu generatsiooni jaoks. Aga sarnaselt kunstiprojektidele olin harjunud, et tagasiside tuleb Eestis selline poolküps. Inimesed ei ole asjaga väga kursis. Võib-olla olulisem oli kellegi poolt äramärkimine, kellelt ma seda ei oodanud, aga kes põhimõtteliselt saab aru asja kaalust. Enamasti sellest ei kirjutatud, vaid mainiti mulle ära isiklikult. Kuid näiteks Raul Saaremets kutsus raadiosse, see oli oluline. Adekvaatset tagasisidet on ka täna mõõdukalt, kuigi oluliselt laiema silmaringiga ja ka hea verbalisatsiooniga inimesi on Ill. / Fig. 36

61 118 nüüd palju rohkem. Plaati tehti 1000 tükki, mis oli jõuline kogus päris tundmatu artisti kohta. Albumit levitati nii, et see on jõudnud üle maailma veidrama muusika fännideni. Artistid, kellest ma olen ise väga lugu pidanud, on reageerinud. Täiesti ootamatutel hetkedel on tulnud välja, et neil on minu album olemas ja et neile meeldis see. Aga kust alates sa tundsid, et tahad tagasi kujutava kunsti juurde tulla? 119 of zero-point. These different styles of music were played out as theatrical, dramatic gestures. Everything combined into a harmonic whole, in a completely unbelievable manner. I understand that releasing an album under the label was quite a big thing in the post-industrial experimental electronic world. Was there a reaction in Estonia, what was it like? Tundsin vajadust ainult loomingulise tegevuse juurde naasta. Kunstimaailmale omasest mõtlemisest olen puudust tundnud. Neli aastat tagasi asutasime Talis Paidega ka duo Faun Racket ja hakkasin ainult muusikat tegema. Samas nägin, et on teatav loomingulise intensiivsuse tühik minu elus, et ma ei saa teatavaid loomestrateegiaid kasutada popmuusika loomisel. Mulle oli väga meeldivaks ajendiks kutse Kati Ilvese poolt osalema KUMU näitusel Sünkroonist väljas, mis oli suures osas helikunstiga tegelev näitus. Midagi sellist, mida Eha Komissarov kutsus mind tegema 10 aastat tagasi, kuid mille ma ära ütlesin, sest see ei tundunud mulle toona sobivana. See pani mind mõtlema, et võib-olla on mul mõtet hakata taas kunstiga tegelema. Hakkasin vaikselt vaatama, mis toimub ja nägin, et Eestis on toimunud tugev professionaliseerumine, ka rahastamine on selgelt kasvanud. See oli naeruväärne varem. Pluss puhtalt survival i mõttes sain ma aru, et tark on ennast kaasajastada ka õpingute toel. Kuigi Marco Laimre ütleb, et kunstnikud ei tee comeback e, siis tegelikult see ju seda on. Ma asun selles mõtteruumis ja tegevusruumis kuidagi loomulikult, aga minu jaoks see on nagu It was hailed by the kind of people who maybe you wouldn t expect to be too up to date with the experimental music scene, but for whom it was important that we have one artist from Estonia who is recognised for the fact that he is released on a central European label in the first place. It was a first for my generation. But similarly to art projects, I m used to halfbaked feedback from Estonia. Perhaps it s more important that someone I didn t expect to notice it noticed it, someone who I know that they understand its importance. For the most part, people didn t write about it but mentioned it to me personally. When Raul Saaremets 9 invited me to appear on a radio show that was important. Today as well, there s a decent amount of discerning feedback, but in general people have a much wider exposure to things and there are also people who are more gifted in verbalisation. The run was 1,000 copies, which was a lot for a fairly unknown artist. The album was distributed in such a way that it reached the most 9 Saaremets, Raul. (b. 1967) is an Estonian musician, drummer, DJ, producer and radio host, one of the most influencial figures of the local electronic music scene.

62 120 üsna meeldiv, see selgus, mis on saabunud tõdemusega, et ma keskendun ainult muusikale ja kunstile. Tallinnas, eccentric music fans the world over. Artists I have had great respect for responded. At completely unexpected moments, it s turned out that they have my album and they liked it. But from what point did you feel that you wanted to return to the fine arts? 121 Four years ago, Talis Paide and I started the duo Faun Racket (2012) and I devoted myself exclusively to music. At the same time, I saw there was a certain void of creative intensity in my life, that I couldn t use certain strategies to create pop music. For me, it was a very pleasant stimulus to be invited by Kati Ilves to take part at the Kumu exhibition Out of Sync, which largely explored sound art. It made me think maybe I should start dealing with art again. I started looking little by little at what was happening, and I saw that Estonia was seeing strong specialisation, even financing had also clearly grown. It was laughable before that. Plus, purely in the survival sense, I realised that it s smart to get in step with the times with help from formal education. Although Marco Laimre says artists don t make a comeback, actually that s what this is. I m located in that thought space and activity space quite naturally, but for me its pleasant to experience the clarity that has dawned by devoting myself explicitly to only music and art. Tallinn,

63 122 Sõnastik Glossary 123

64 124 A nagu alfa: 1 DJ-nimi; 2 läbilööva mina väljakäimine 2000ndate alguses; 3 mask, roll ja vari-identiteet; 4 A nagu autor, A nagu artist, A nagu anonüümne auto: neofuturism liikumine, jõud, moodsus (modernistlike ideed summa), mille väljundiks installatsioon Allusioon jõule (2003) staar vs antistaar: 1 edukultusliku diskursuse kriitika; 2 tähistab reklaami tugevat mõju ühiskonnas; 3 väljundiks yba näituse jaoks valminud videoportree Raul Velbaumist. Antikangelane kangelase staatuses tigu: 1 sümboliseerib heli ja oli looming. org veebiajakirjas helikunsti ikooniks; 2 tähistab ka pidevat nihet spiraalset arengukõverat; 3 vt ka Biorütmid Nikolai Pärna (Loomingu Raamatukogu). Hiljem, 1950ndatel USA teadlastegrupp Aldous Huxley osalusel jõudis samadele tulemustele nihe: 1 nihe on edasiviiv jõud, üllatus, imestus, muudatus, paranormaalne nähtus; 2 liikudes ringis, muudab vähim nihe selle spiraaliks. Metabor : 1 totaalsed keskkonnad; 2 mentaalse nihke manaja; 3 metaruum ja boreaalsus Skeletons on Rock : 1 skeletaalne muusika vähima meloodilise aspektiga; 2 wave editing kui redutseeriv musitseerimine vorm; 3 rokilik element kunstis; 4 helikunsti ja popmuusika crossover Sõnastik tühi ruum: 1 ei tegele eelkõige objekti, vaid ruumi enese ja puudulikkuse ehk eimillegagi; 2 ruum on heli raamistaja; 3 muusikat ilma ruumita ei ole 1+1=1: kontseptuaalne vihmavari meie tegevusele ja visuaalkunsti ning helikunsti ühendav platvorm (loengute ja seminaride seeria, mis tõi kokku kujutava- ja helikunsti) rääkiv kunstnik: end avalikkuse ette asetav ja ühiskonnas kaasa rääkiv loovinimene praktiseeriv visionäär: tuleviku loova inimese kirjeldus viimase 150 aasta vältel välja kujunenud egalitaarse ja individualistliku kunstnikukuju alternatiiviks fantoomplatvorm: sala-agenda määratlematu, kuid instrumentaalne tühik, mille poole iga kunstnik püüdleb ning mida saab kasutada instrumendina veel määratlemata eesmärgi saavutamiseks. Potentsiaal. Hea tahte avaldus. Fantoomplatvorm on metaruum, kuhu saame oma vahetu tuleviku projitseerida A as alfa: 1 DJ-name; 2 launching a breaking through me in the beginning of 2000es; 3 mask, role and shadowidentity; 4 A as author, A as artist, A as anonymous car: neofuturism movement, power, being fashionable (the sum of modernist ideas), expressed in the installation Allusion to Power (2003) star vs antistar: 1 criticism of the discourse of success; 2 signifies strong influence of advertisement in the society; 3 expressed in the video portrait Raul Velbaum for the yba exhibition (2001); 4 antihero in the status of a hero snail: 1 symbolises sound. Was an icon of sound-art at the web zine looming.org; 2 Check Biorhytms by Nikolai Pärna. Later the group of scientists from the USA including Aldous Huxley reached the same conclusions displacement: 1 displacement is a progressive power, surprise, change, paranormal feature; 2 moving with the smallest displacement ends up in a spiral Metabor: 1 total environments and the enchanter of a mental displacement; 2 meta-space and boreality Skeletons on Rock: 1 skeletal music with a minimal melodic aspect; 2 wave editing as a reductive form of music making; 3 the rock element in art; 4 the crossover of sound art and pop music Glossary 125 empty space: 1 it doesn t deal primarily with an object, but with space itself and lack of it, ergo nothing; 2 space is a frame of the sound; 3 there is no music without space 1+1=1: conceptual umbrella and the platform uniting visual art and sound (a series of lectures and seminars bringing together visual art and sound art) talking artist: a creative persona putting his/herself forward in the society and addressing its issues practicing visionary: the description of a future creative person an alternative to the egalitarian and individual artistic type from the last 150 years phantom platform: a secret agenda indiscript but instrumental void, which every artist is aiming at and which can be used as an instrument for yet not determinate cause. Potential. An act of good will. Phantom platform is a meta-space where we could project our immanent future

65 126 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! 127 Hanno Soans Hanno Soans

66 128 Nimeta / Nimeta! On ilmselge, et keegi kunstnikest ei ilmu oma aega isolatsioonis. Pigem satub ta olemasolevasse konstellatsiooni juba tegutsevate kunstnike vahelistes inimsuhetes ja loomepingetes, satub sündmuste ahelasse, kus järsku ilmneb talle iseloomulik jäneseurg, miskaudu loomeväljale penetreeruda. Satub kuhugi, kus mingid protsessid on juba lõppenud ja kus mingeid tuleb tal, võib-olla isegi tühja koha pealt, ise alustada. Andres Lõo (s. 1978) puhul, võib-olla rohkem kui kellegi teise jaoks 22+ raamatuga ennast kunstiväljal esmakordselt laiemalt jäävustanud noorte kunstnike põlvkonnast, oli oluline see inimsuhete väli, mis teda peale kunstikooli skulptuuriõpinguid Tartust Tallinnasse saabudes ja aastal Kunstiakadeemiasse astudes ees ootas. Muidugi on esimene asi, millega teda seostada koos Mihkel Kleisiga asutatud Luarvik Luarviku bänd ill. 1 ja Visioni üritused Kunstiakadeemias. Aga Lõo kunstnikuks saamise otsese taustsüsteemina oli õppetegevusest nahakunstikateedris kindlasti palju olulisem intensiivne lävimine selleks hetkeks end juba kunstimaastikul tõestanud noorema põlvkonna tegelastega. Nende inimeste hulka kuulusid Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Marco Laimre, Anders Härm ja küllap minagi. Aga kõige olulisemaks osutus Lõo edasise kunstnikuks-saamise seisukohast sellel hetkel tutvumine Kiwaga. Ma nimetan 1990ndate lõppu Süngeks Ajastuks, 1 on ta ise kommenteerinud, pidades sellega silmas, et kümnendi keskpaiga vabade võimaluste Eestiga võrreldes, mida iseloomustas tohutu vaimustumine ja vabad rahavood, oli kultuuris toimunud Untitled / Name it! 129 It is obvious that no artist pops up into their time in an isolation. They rather end up in an existing constellation through the human relations of active artists and creative strains, end up in a chain of events, from which a distinct rabbit hole emerges, that can be used for penetrating into the creative field. They end up somewhere, where some processes have already ended, and some they themself might have to start, perhaps from nothing. Perhaps for Andres Lõo (b. 1978) the field of human relations that awaited him after art school sculpture studies, coming to Tallinn from Tartu, and being admitted to the Estonian Academy of Arts mattered more so than for any of the other young artists, who first eternalised themselves in the art field with the book 22+. Of course, the first thing, that can be tied to him, is the band Luarvik Luarvik fig. 1, formed with Mihkel Kleis, and the Vision music events in Estonian Academy of Arts. However, as a direct background system to Lõo s becoming an artist, more important than his studies at the Department of Leather Art, was his intense communication with the people from the younger generation of already established artists. That included Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Marco Laimre, Anders Härm, and perhaps me as well. But the most important moment from the perspective of Lõo s becoming an artist, at the time, was meeting Kiwa. I call the end of 90 s the Dark Era, 1 Lõo himself has commented, meaning that compared to the freedom in Estonia 1 Vt: Andres Lõo intervjuu Karin Laansooga kogumikust 22+ noored eesti kunstnikud (Eesti Kunstiakadeemia, Lk 254) 1 Andres Lõo s interview with Karin Laansoo, 22+, noored eesti kunstnikud, Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 254

67 130 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! tuntav tahenemisprotsess. Pealegi olid mitmed üleminekuajal nii olulised asjad valmis saanud. Ometi pole Lõo olukorda, kus ta parasjagu on, ealeski vaadanud kui midagi lõplikult kindlaksmääratut, vaid pigem kui midagi, millele reageerida, mida ümber pöörata, arendada. 131 Andres Lõo esimene avalik ülesastumine kunstnikuna toimus koos Kiwaga läbi viidud video-performance i näol vastvalminud Radisson SAS hotelli ruumes, kus Arhitektide Liit pidas oma millenniumivahetusele eelnenud jõulupidu. See polekski võib-olla oluline see tollest üritusest jäänud hoogsalt kokkukeevitatud video, mis miksib Fast Tracker is sündinud biidi taustal Tõravere observatooriumi tornide motiive hiigelteleskoopide juhtimiskeskuste detailidega, lülitudes lõpuks pildile kosmose lõpututest täheväljadest, flirtides samas pidevalt digimüra esteetikaga kui poleks tõsiasja, et siit saab alguse ajas mitmeid siirdeid ajanud koostöö Kiwaga ja et video pealkirjas A nagu alfa on esmakordselt kunstikeskkonnas kasutatud Lõo toonast artistinime. See tõmbas käima allusioonideahela a-tähega, mis läbib niidina Lõo loomingut, aeg-ajalt kadudes ja siis uuesti pinnale ujudes A-Ruum, A nagu algus, A nagu autor, A nagu auto, A nagu avangard... Selline poolmeelevaldsete, ent võimukate tähendusväljade assotsiatiivne tähendusahelasse lükkimine ja käimatõmbamine saab Lõo postminimalistlikule kunstipraktikale omaseks läbi mitme järgneva näituse. Vajadusest teha Luarvik Luarvikule muusikavideo sündisid esimesed katsed eksperimenteerida koduste vahenditega VHS-is kokku lõigatud ja pilti graanuliteks ja moonutatud värviväljadeks hajutava analoogmontaažiga. Tulemuseks video Lõikuvad Ill. / Fig. 1

68 132 Nimeta / Nimeta! paralleelid, mis skrätšib kultusfilmist Hukkunud alpinisti hotell pärinevat hävingule vastu tuiskava slaalomisõitja motiivi. Kui keegi jalutab üle tühja ruumi, samas kui keegi teine teda vaatab, on see kõik mida on vaja, et kogetaks teatrit, 2 on kirjutanud teatriguru Peter Brook aastal. Ja aastake varem on ameerika kunstikriitik Michael Fried kirjutanud sellest, kuidas toonane uusim kunst, mida peagi üksmeelselt minimalismiks hakati kutsuma, rikkunud clementgreenbergilikku puristlikku kunstidefinitsiooni, tallates liikuva vaataja kehalise kogemuse sissetoomisega ohtlikult teatri kandadel. Hoolimata sellest, et viimast pidas Fried lubamatuks, sai just tema paradoksaalselt oma kriitikas uue kunsti põhitendentside kõige teravama silmaga äramärkijaks. Mainin neid mõlemaid autoreid kuna A nagu alfa esimesel personaalnäitusel EKA fuajees asuvas galeriiruumis oli selgemalt kui ühegi Lõo põlvkonnakaaslase puhul (ja võibolla ka selgemalt kui kunagi varem Eesti kunstis) algse minimalismi teatraalse potensiaali tunnetust, selle aksepteerimist ja isegi ülemängimist. Musta teibiga markeeritud ruum oma kolme üksiku, ent intensiivselt välja toodud kunstiteosega, taustaträkiga ja dramaatiliste spot-light idega oli ilmselgelt oma mini-pompöössuses vastav lava mudelile, olgu see siis laenatud rokikogemusest või teatrikogemusest. Mäletan seda sündmust kui erakordse potensiaalse energia laengut, kus sama oluline kui see, mida oli tehtud, oli see, mis oli otsustatud tegemata jätta, lõigates end otsustavalt lahti maalilisusest, kunstnikukäekirjast ja 2 Brook, Peter The Empty Space. London: Penguin. Lk 11. Untitled / Name it! 133 during the mid-part of the decade, characterised by extreme exaltation and free-flowing funds, a certain cooling had happened in culture. Besides, many crucial things of the transitional phase had been finished. Despite that, Lõo has never viewed the situation he is in as something ultimately predetermined, but rather as something that can be reacted to, something that can be reversed, developed. Andres Lõo s first public appearance as an artist was at a video-performance alongside Kiwa, that took place in the freshly finished Radisson SAS hotel, where the Estonian Association of Architects held its pre-millennium Christmas party. That might not even be relevant the hasty video montage that mixes the motifs of Tõravere observatory towers with those of control centres for giant telescopes, finally switching to imagery of endless star fields, brought to you with a beat made in Fast Tracker that constantly flirts with the aesthetics of digital noise had that not been the starting point of his collaboration with Kiwa that has branched off in time. Also for the first time Lõo s artist name was used in an art environment, in the title for the video A for Alpha. That jump-started a chain of allusions with the letter a that passes through Lõo s works as a string, disappearing and reappearing A-Ruum, A nagu algus, A nagu autor, A nagu auto, A nagu avangard... (A-Space, A for Beginning, A for Author, A for Car, A for Avant-Garde). Such associative arranging of semi-arbitrary yet powerful meaning fields into a chain of meaning, and actuating it, becomes characteristic to Lõo s post-minimalist art practice via several exhibitions that followed. From the need to make a music video for

69 134 Nimeta / Nimeta! boheemlaskompleksidest. Laenan selle eksalteeritud saateteksti posivat tooni, mida retrospektiivses režiimis enam kuidagi teisiti kinni ei püüa: Näitus on kõnepult, on hüppelaud, on hüpe, mis alles kerib ennast lahti, hargnedes nagu mööda kruvi keerdu, sigides nagu kasvaksid puud, hulgi nagu uluvad hundid. Näitus on nagu telekate surnuaed peale suurpuhastust, nagu natside punane lipp nihestatud maaliks ja ready-made iks. Näitus on rida performatiivseid väiteid, millel puudub kirjeldav mõõde. See on juba liiast, pole vaja, aitab! Ja pealegi arvan seda mina. Andres Lõo ise arvab, et energia muundub, aga ei kao. Ja ütleb, et näitus on tigu. Ja igaüks on staar. 3 Praktilisel tasandil oligi A-ruum vähemalt üheks õhtuks ka tegelikult lava toonasel helieksperimentalistikaskeenel tegutsejaile, tegelastele, keda Lõo kaasas näitust lõpetavasse kontserdiprogrammi, mille meelelisemaks osaks kujunes müraduett Kiwaga, mis päädis telekate lammutamise aktsiooniga. Aktsiooniga, mille nihilistlikku lusti toonis selles hetkes anarhilisuse poliitiline potensiaal: ill. 2 Lõo makro- ja mikroassamblaazhide tüpoloogiad helis, esemetes, ruumis ja värvis on puhas poliitiline kunst. Selle mõistmine, kuidas saab olla poliitiline kunst, mis pole kuulnudki ühestki nägelusest, ja mis ütleb põhimõtteliselt jaa kõigele, millel veel nime pole, peab teil olema närvi Deleuze ilt ja Guattarilt päritud poliitilise ontoloogia jaoks. Untitled / Name it! 135 Luarvik Luarvik, the first attempts of experimenting with household means were born, with a video cut in VHS, and analogue montage that granulates and diffuses the picture into distorted colour screens. This resulted in the video Intersecting Parallels, which scratches the motive of a slalom skier dashing towards destruction from the cult movie Dead Mountaineer s Hotel. When someone walks across an empty room while someone else is watching, it has all the makings of experiencing theatre, 2 theatre guru Peter Brook wrote in A year before that, American art critic Michael Fried wrote about how the latest art back then, which was soon unanimously named minimalism, had ruined the Clementgreenbergian purist art definition, stepping dangerously on the heels of theatre by bringing in the bodily experience of a moving viewer. Despite the fact that Fried found the latter to be unacceptable, paradoxically, he was the one who started noting the new art s main tendencies in his critique with the sharpest eye yet. I mention both these authors, because A for Alpha s first personal exhibition at the gallery in Estonian Academy of Arts lobby displayed a clearer sense of the theatrical potential of original minimalism, accepting it and overplaying it, than from any other artist of Lõo s generation (or perhaps from Estonian art so far in general). The room, marked with black tape, with its three individual, yet intensely displayed art works, with a background track and dramatic spot-lights, clearly corresponded to a stage in its 3 Soans, Hanno Optimaalkunsti alfa. Näituse saatetekst. 2 Brook, Peter, The Empty Space, London: Penguin, 2008, lk. 11.

70 136 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! 137 miniature pompousness, regardless whether the experience came from rock music or theatre. I remember the event as a remarkable charge of potential energy, where what had been done was as important as what had been decided to be left undone, resolutely cutting itself loose from the scenic, from the artist s trademark, and bohemian complexes. I shall lend the soothsaying tone of the exalted report which cannot be caught in any way in a retrospective regime; Exhibition is a lectern, a diving board, a leap that is only just unfolding itself, twisting up as if alongside a screw, breeding like trees growing, in multitudes like wolves howling. Exhibition is like a graveyard for TVs after spring cleaning, like the red flag of Nazis shifted to a painting and ready-made. Exhibition is a row of performing statements that lack a descriptive dimension. It is too much, there is no need, enough! Besides, this is what I think. Andres Lõo himself thinks that energy transforms but does not disappear. And says that exhibition is like a snail. And that everyone is a star. 3 A-Ruum on a practical level was, at least for one night, also an actual stage for the artists of the experimental sound scene back then, the artists who were brought into the concert program at the end of Lõo s exhibition. The more sensual part of the program was a noise duet with Kiwa, that culminated with demolishing TVs, a performance of nihilist fun, which was toned in this moment by the political potential of anarchism: fig. 2 Ill. / Fig. 2 3 Hanno Soans, Optimaalkunsti alfa, reporting text for an exhibition, 2001

71 138 Nimeta / Nimeta! Kui veel enne igasugust olemist on poliitika, saab tema ühe mehe subkultuur de-territorialisatsioonivahendiks, mis loob kihinal uusi seninägematuid subjektivisatsioonivorme. Ma kordan veelkord. Igaüks on staar, kõik on kõnepuldis ja pidevas saamises ning viimane adekvaatne küsimus on ikka: kuidas hankida võimendus, millega tekitada kiirendus, mis joonestaks maatriksisse meie pagemisjooned. 4 Untitled / Name it! 139 Rokitausta foonil aktiveerus Andres Lõo jaoks veelgi staari ja antistaari mõiste, mis päädis muusikavideo esteetikas teoses Raul Velbaum. Nimiosalise, toona muusikaringkondades oma rajude elukommete poolest tuntud pea hambutu elukunstniku öiseid hulkumisi Tallinna tänavatel, tema legendaarseid jorinaid ning huilgamisi ja ülevoolavat attitude i jälgivast minidokist sai oluline klots young British Art i näitusel (2001), mõeldud Kunstihoone suure saali publikumagnetiks. ill. 3 Kuigi välisest glamuurist on asi kaugel, on peategelase egotsentriline hoiak tõepoolest staarilik räme ja ülbe, ent ometi kantud hoomatavast positiivsest energiast, kirjutas videost Marko Mägi. 5 Praegu seda videot taas üle vaadates üllatab müraesteetika kasutamine, see kuidas ekraanimüra sünkroniseerub kandva elemendina video üldisesse fiilingusse. ill. 4 Mitte küll videos mis ei hooli niiväga sellest, mida ta peategelasel öelda on, vaid pigem sellest, kuidas ta seda teeb, vaid juba mainitud kirjutises lisab Velbaum ise kunstipärase antistaari definitsiooni: Tegelikult on kõige 4 Soans, Hanno Optimaalkunsti alfa. Näituse saatetekst. 5 Mägi, Marko Raul Velbaum - staar või antistaar?. - Eesti Ekspress: Reporter, 10. mai. Lk B30. Ill. / Fig. 3, 4

72 140 Nimeta / Nimeta! vingem staar tume täpp tumedal taustal, mis aga ikka eredalt silma torkab. 6 Järgnev näitus-aktsioon oli aga midagi ootamatut ka Lõo senise tegevuse foonil, samas aga osutudes üllatavalt viljakaks, ajades fotodokumentaalseid siirdeid tema kolmandasse isiknäitusesse Mono ning genereerides ka seeria mitmikuid, tiražeeritud kontseptuaalseid suveniire. Jüri Arrak on üks sellistest ideedest, millest tavaliselt räägitakse kohvikulauas ja mis täie enesestmõistetavusega peaaegu kunagi ei realiseeru. Hetkel mil Lõo hakkas seda irdset mõtet süstemaatilise põhjalikkusega ellu viima, leides konkreetse ruumi Kanuti Gildi SAALi maja teisel kasutamata korrusel ja pöördus värvide saamiseks AS Sadolin poole, võttis asi ettenägematu pöörde konkreetsete ruumide korrastamine intensiivkollase ja musta kontrasteeruva paletiga ulatus sinnani, et ruumitotaalsuse rõhutamiseks kaeti kollase värvikorraga kogu ruum, kaasa arvatud aknad. Oma ajas sai seda iseloomustatud järgmiselt, vastandades seda Konrad Mäe maalipreemia toonasele statuudile: Jüri Arrak on bi-kroomne aktsionistlik makro-maal, Andres Lõo abstraktne graffiti Linnavalitsuse haldusalas olevatel vabadel pindadel. Jüri Arrak on remont remondi pärast. ill. 5 Aktsioon kui lõputu meik meikimise rituaali väljakurnamiseks. Vaevalt, et Lõo uut galeriid kipub asutama, pigem mängib läbi neid nomaadlikke oma koha loomise Untitled / Name it! 141 Lõo s macro- and micro assemblies typologies in sound, objects, space and colour, is pure political art. Understanding how art, that has never heard of a bicker, and that basically says yes to everything that does not have a name yet, can be political, you need to have nerve for political ontology inherited from Deleuze and Guattari. If there is politics before any other kind of existence, the subculture of one man becomes the means of de-territorialisation, that creates new unheard-of forms of subjectification. I repeat. Everyone is a star, everyone is in a lectern, and in a constant state of getting, and the last adequate question is still, how to get amplification to create acceleration that would draw the lines of our escape into the matrix. 4 The notion of star and anti-star activated for Andres Lõo due to his rock background, which culminated in the music video aesthetics in a piece called Raul Velbaum. The minidocumentary followed the protagonist s a nearly toothless life artist by the same name, known in the music circles by his crazy lifestyle nightly wanderings on the streets of Tallinn, his legendary gnarling and wailing, and overflowing attitude. This video became an important building block in the Young British Art exhibition (2001) fig. 3, intended as the audience magnet in the main gallery of Tallinn Art Hall. Although it was far from being visually glamorous, the protagonist s egocentric attitude is, indeed, star-like crude and arrogant, yet carried by a detectable positive energy, Marko 6 Mägi, Marko Raul Velbaum - staar või antistaar?. - Eesti Ekspress: Reporter, 10. mai. Lk B30. 4 Ibid.

73 142 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! 143 Mägi commented the video. 5 Re-watching the video now, one is surprised by the use of noise aesthetics, the way the screen noise syncs into the general feeling of the video as a leitmotif. fig. 4 Not in the video which does not care much about what the protagonist has to say, rather, how he does it but in the aforementioned article Velbaum himself adds an artistic definition of an anti-star: Actually the awesomest star is a dark dot on a dark background which still sticks out brightly. 6 The following exhibition-performance, however, was somewhat unexpected even compared to Lõo s work till then, which also turned out to be surprisingly fruitful, spreading photo-documentary branches to his third personal exhibition Mono, and generating a series of multiples, limited edition conceptual souvenirs. Jüri Arrak was one of those ideas that you usually discuss over coffee, and which self-evidently never become true. The moment Lõo started actualising this loose thought in systematic depth, by finding a concrete room on the unused second floor of Kanuti Guild s SAAL building, and asked AS Sadolin for paint, the whole thing took an unexpected turn fixing particular rooms using the contrasting palette of bright yellow and black went so far as to cover the entire room in paint, including windows, to stress the spatial totality. At the time it was described as follows, Ill. / Fig. 5 5 Marko Mägi, Raul Velbaum staar või antistaar, Eesti Ekspress, Areen, B30, 6 Ibid. 10 mai 2001

74 144 Nimeta / Nimeta! rituaale, mis on vabad üheseltmõistetavast kodususediktaadist, õilmitsevast Heimat ist. 7 Untitled / Name it! opposing it to Konrad Mägi Award for painting statute back then: 145 Selge see, et Lõo ei jätnud kasutamata võimalust seostada oma näitust Jüri Arraku kunstiga. Nimevaliku meelevaldsus oli ilmne. Arraku tuntud kunstnikunimi oli siin pigem nagu need nimed, mida saab valida Kaubamajas (ehk bränd) või valimistel (ehk maskott). Sellega seostub avaliku elu tegelase identiteedi erosioon ning omamoodi nimemaagia, millest Lõo sai jõudu ammutada. Metabori ( ) kollektiivsete heliaktsioonide kõrval oli Lõo esimeseks oluliseks iseseisvaks müraesteetikast kantud helikunstiteoseks aktsioon Liftimuusika, mis leidis aset ühel laupäeva õhtul ostlemise prime time il, aasta sügisel Pärnus, kaubanduskeskuses Port Artur 2. Luubi all on kaubamaja tuhande ja ühe helitekitajaga hiigelorganism automaatsed lükanduksed, liftid, eskalaatorid, kassaaparaatide bliip-bliip, kaupa lossivad veoautod, külmutid, mänguautomaadid, elektroonilised kaalud, ostukärud, turvaväravad, kõndivad jalad, rääkivad suud, anonüümne hääl laealustes kõlarites, selvemelu... Lähenedes sellele mikrofoniga tõusevad esile senimärkamatud faktuurid. /.../ ill. 6 Tahan öelda, et see, mida paljalt müraks peetakse, võib luubiga uurides osutuda tänuväärt materjaliks ning Jüri Arrak is a bi-chrome actionist macro-painting, an abstract graffiti by Andres Lõo on the free spaces of the municipality s jurisdiction. Jüri Arrak is renovation for the sake of renovation. fig. 5 Performance as an endless make-up to drain out the ritual of make-up. I doubt Lõo tries to found a new gallery, rather than plays those nomad rituals of creating your own place, a place that is free from the unequivocal homeliness dictate, the blooming Heimat. 7 Clearly Lõo left no option to associate his exhibition to Jüri Arrak s art. The arbitrariness in the choice of name here is obvious. Arrak s famous artist name here was more like the names you can choose at the mall (i.e. brand) or at the election (i.e. mascot). This can be associated with the erosion of identity of a public figure, and in a way the concept of true name, that Lõo could dip power out of. Besides the collective sound actions of Metabor ( ), Lõo s first independent sound art work carried by noise aesthetics was the performance Elevator Music, which took place on a Saturday evening in Pärnu, in autumn of 2002, during the shopping prime time at the Port Artur 2 mall. 7 Soans, Hanno Optimaalkunsti beeta käepäraste vahenditega tehtud Arrak. Näituse saatetekst. 7 Hanno Soans, Optimaalkunsti beeta käepäraste vahenditega tehtud Arrak, reporting text for an exhibition, 10. oktoober 2002

75 146 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! 147 A mall is under inspection a giant organism with a thousand and one sound makers automatic sliding doors, elevators, escalators, the bleep-bleep of cash registers, trucks carrying goods, refrigerators, slot machines, electronic scales, shopping carts, security gates, walking feet, talking mouths, the anonymous voice in the loudspeakers, the self-service buzz... Approaching with a microphone makes unnoticed textures pop up. /.../ fig. 6 I am trying to say that what is considered simply noise could turn out to be valuable material when inspected closely, and when composing a mall with ready-made sounds, new music is made. 8 Lõo blasted that over-amplified and mixed soundscape out of his 8kW speakers back into the source environment in a performance he himself, in hindsight, calls an act of terrorism against consumerism (in the interview section of the book at hand). This resulted in a situation, where he managed to play only 45 minutes out of the 1.5 hour concert before he was completely censored. Still, Lõo s own remark valuing this new music, and a comment documented in the event curator Rael Artel s video as a retort to the ban Andres hasn t even cranked the volume all the way up yet. The moments that scare old ladies are yet to come! seem to indicate that the communication block back then was rather unexpected. Traditional art media is defined by specific supporting material: canvas, stone, or film. The supporting material of an installation is the space itself. /.../ Everything placed Ill. / Fig. 6 8 Text from an event flyer,

76 148 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! 149 in this room becomes a part of the artwork simply because it has been placed in this room, 9 art theoretician Boris Groys has written. The clearest example of total installation logic in Lõo s works is undoubtedly in the piece Allusion to Power (2003), the main installation of the exhibition Allusions to Power, curated alongside Eha Komissarov in Vaal gallery. What does placing a police car, painted in the nationalistic blue-black-white, into the quotes of a white cube of an exhibition hall do? Does the authoritarian legal system, which inevitably forms around a police car, bend in the relativising space of an art gallery? Undoubtedly also empirically, using each viewer s individual experience with the police. fig. 7 Again we see how Lõo tries to gain the maximum from the power of a sovereign act of installing. This participation moment is initially stressed in a seemingly minor micro detail, one that reminisces on his red period (A-Ruum Raul Velbaum) clothing the artist wears a light blue parka matching the police car s colour palette, that ties himself as a character with the installation space via colour. The exhibition Mono in Tallinn City Gallery in 2005 consisted of three installations. The artist analysed the relationship with monochrome painted art, manifested with the Jüri Arrak exhibition, via documentation. Through an interactive sound installation, where the viewer met themself, by walking over a red carpet towards a mirror, accompanied by a low frequency sound that was amplified till the unexpected silence of the last moment, Lõo playfully tied the viewer to a Ill. / Fig. 7 9 Boris Groys, Politics of Installation, e-flux journal # 2 jaanuar 2009

77 150 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! komponeerides näiteks selvehalli ready-made saundidega tekib uus muusika. 8 Seda ülesvõimendatud ja kokkumiksitud helivälja paiskas Lõo siis 8 kw kõlaritest tagasi lähtekeskkonda aktsioonis, mida ta ise käesoleva raamatu intervjuuosas kutsub takkajärgi terroriaktiks konsumerismi vastu. Tulemuseks oli olukord, kus 1,5-tunnisest kontserdist lasti tal enne lõplikku tsenseerimist ära mängida vaid 45 minutit materjali. Lõo enda toonane uut muusikat väärtustav remark ja ka ürituse kuraatori Rael Arteli dokumentatsioonivideos jäädvustatud kommentaar vastuseks keelustamisele Andres pole veel punni põhja pannudki. Vanamuti-ehmatamise kohad ei ole veel tulnudki! aga osutavad, et kommunikatsiooniblokk toimus toona siiski suhteliselt ootamatult. 151 self-portraitist regime. On a conceptual self-portrait Make Up?, the artist himself sat like a Turkish pasha, reaching his red painted finger towards the viewer, as if for enlightened contact with the audience, thus passing on his cryptic colour coded message. The fourth small work, intrusion to the cityscape, was the sign Mono above the front door, playfully opposite to the vain sign of Stereo bar across the street. Because the Make Up? photo was chosen for the Estonian art s younger generation s review exhibition New Wave, curated alongside Anders Härm in Tallinn Art Hall, and because the work still imparts something essential of Lõo s artist position, something he still seems to sign off to, it is worth opening up. Anders Härm has written: Traditsioonilisi kunstimeediaid defineerib spetsiifiline toetusmaterjal: lõuend, kivi või film. Installatsiooni toetusmaterjaliks on aga ruum ise. /.../ Kõik mis sellesse ruumi asetatakse muutub kunstiteose osaks pelgalt seetõttu, et ta on sellesse ruumi asetatud, 9 on kirjutanud kunstiteoreetik Boris Groys. Lõo loomingu kõige selgem mäng totaalse installatsiooni loogikaga on kahtlemata teos Allusioon jõule (2003), koos Eha Komissaroviga Vaal galeriisse kureeritud näituse Allusioonid jõule keskne installatsioon ja nimiteos. Mida toob kaasa sinimustvalget rahvuslikku värvuskoodi järgiva politseiauto asetamine näitusesaali valge kuubi 8 Tekst ürituse flaierilt, Groys, Boris. Politics of Installation. e-flux journal # 2 jaanuar We see the artist himself, sitting in a lotus position, on a photo that measures metre times metre and twenty centimetres, titled Make Up?. There is a red dot painted on his forehead the Indian bindi that for men usually means a lucky star. The artist has stretched out the index finger of his right hand towards us, which is also red, as if bleeding. (By the way, it is thought that the bindi tradition comes from the blood sacrifices made to gods, especially to Shakti. Shakti means strong in Sanskrit.) The artist has a palette consisting only of three colours in his left hand red, blue and green, that leads us to Mondrian s obsessive reducing, but with one tiny conceptual flaw. Next to red and blue you have the mix of blue and yellow green. It is a photo that offers extremely ambivalent interpretations, but it still seems that

78 152 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! jutumärkidesse? Kas politseiauto ümber paratamatult tekkiv autoritaarne õigusruum kõverdub kunstigalerii relativeerivas mõjuväljas? Kahtlemata ja seda küllap iga individuaalse vaataja politsei-kogemusest lähtuvalt. ill. 7 Taas kord näeme, kuidas Lõo üritab installeerimise suveräänse akti võimukusest maksimaalset osa saada. Seda osalusmomenti rõhutab esmapilgul ehk vähetähtsana mõjuv mikrodetail, mis meenutab tema punase perioodi ( A-ruum Raul Velbaum ) rõivastumist kunstnik kannab sellel hetkel politseiauto värvigammale vastavat helesinist jopet, mis seostab tema kui karakteri värvikoodi kaudu installatsiooni omaruumiga aastal Tallinna Linnagaleriis toimunud näitus Mono koosnes kolmest installatsioonist. Dokumentatsiooni vahendusel analüüsis kunstnik Jüri Arraku näitusega manifesteeritud suhet monokroomsesse maalikunsti. Interaktiivse heliinstallatsiooni abil, kus vaataja kohtus iseendaga, sammudes üle punase vaiba peegli poole, saadetud kuni viimase hetke ootamatu vaikuseni võimenduvast madalsagedushelist, seostas ta vaataja mänguliselt autoportreelise režiimiga. Kontseptuaalsel autoportreel Make Up? istus kunstnik ise nagu türgi paša, sirutades justkui valgustuslikuks kontaktiks publikuga oma punase värviga märgitud sõrme vaataja poole, edastades nii oma krüptilises värvuskoodis sõnumit. Neljendaks napiks teoseks, sekkumiseks linnaruumi, oli silt Mono näitusesaali välisukse kohal, mis vastandus kelmikalt üle tänava asuva baari Stereo edevale sildile. Et foto Make Up? sai valitud ka järgmisel aastal koos Anders Härmiga kahasse Tallinna Kunstihoonesse Ill. / Fig. 8, 9

79 154 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! kureeritud noorema põlve Eesti kunstnike ülevaatenäitusele Uus laine ja edastab tänagi midagi olemuslikku Lõo kunstnikupositsioonist, midagi, millele ta näib siiani alla kirjutavat, tasub seda pisut avada. Andres Härm on kirjutanud: Meeter korda meeter kakskümmend fotol pealkirjaga Make Up? näeme lootoseasendis istumas kunstnikku ennast. Tema otsaette on maalitud punane täpp india bindi, mis meeste puhul enamasti tähistab õnnetähte või õnnetähe all sündinut. Kunstnik on sirutanud meie poole oma parema käe nimetissõrme, mis on samuti justkui veritsedes punane. (Muuseas arvatakse, et bindi kandmise traditsioon tuleb jumalatele, eriti Shaktile tehtud vereohvritest. Shakti tähendab sanskriti keeles Tugevat.) Kunstniku vasakus käes on ainult kolmest värvist punasest, sinisest ja rohelisest koosnev palett, mis juhatab meid Mondriani obsessiivse redutseerimise juurde, ainult et ühe väikse kontseptuaalse veaga. Nimelt on punase ja sinise kõrval sinise ja kollase segu roheline. Tegemist on äärmiselt ambivalentseid tõlgendusvõimalusi pakkuva fotoga, kuid siiski tundub et kunstniku värvieksperiment kohtub siin mingil viisil kunstniku minapildiga. 10 ill. 8 See mõistatuslik värvinihe kollaselt rohelisse talle vastu vaatava publikuga kontakti ja lepitust (let s make up?) otsiva kunstniku pildil näis olevat roheline tuli vastastikusteks mikrokompromissideks puristliku monomaania hülgamine ja dialoogilubadus. Samal aastal, enne mõneaastast pausi kunstiga tegelemisel, sünnib Andres Lõol veel video Miimiline partituur ill. 9, the artist s colour experiment meets with the artist s self here in some way. 10 fig. 8 This cryptic colour shift from yellow to green the artist on the picture seeking contact and truce (let s make up?) from the audience looking at it seemed to be a green light to mutual micro-compromises the abandonment of purist monogamy and a promise of dialogue. 155 During the same year, 2005, before his hiatus in art for a couple of years, the video Mimic Score fig. 9 is made by Andres Lõo, which was a part of the KUMU sound art exhibition Out of Sync (2013), and that belongs to the Estonian Art Museum s collection today. Lõo made the video for Ansambel U: s music, ordered for Estonian Music Days, by trying to express the score with the mimic of his own face. The most obvious self-portraying stratum is not what is important here in fact, it is not Lõo s self-portrait but rather, him and his mimic play the role of a conductor of emotions here, reversing the usual relationship between reality and mimic, and ignoring the usual reactional nature of mimics. We will skip some less important works and performances due to lack of space, and take the time machine to autumn of 2008, where a chapter in Lõo s art, consisting of three separate performances, unfolds, the so-called Rock n Roll Series. The first performance Under Wear fig. 10 took place on 10 Härm, Anders Andres Lõo Mono. Näituse saatetekst. 10 Anders Härm, Andres Lõo Mono, reporting text for an exhibition, 2005

80 156 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! mis osales KUMU helikunstinäitusel Sünkroonist väljas (2013) ja mis tänaseks on Eesti Kunstimuuseumi kogus. Eesti Muusika Päevadele tellitud video Ansambel U: muusikale lahendas Lõo, katsudes väljendada heliteose partituuri iseenda näo miimikaga. Oluline pole siin eelkõige kõige ilmsem autoportreeline kihistus see nimelt pole Lõo autoportree, vaid pigem on ta siin oma miimikaga emotsioonide (ja muusika) dirigendi rollis, pöörates tagurpidi tavasuhte tegelikkuse ja miimika vahel ja ignoreerides miimika tavapärast reaktsioonilisust. Jätame nüüd ruumipuudusel mõned vähemtähtsad tööd ja esinemised kõrvale ja liigume ajamasinaga aasta sügisesse, kus avaneb kolmest eraldiseisvast aktsioonist koosnev peatükk Lõo kunstis, nn Rock n rolli seeria. Sarja esimene aktsioon Under Wear ill. 10 toimus 7. oktoobril Hollywoodi klubis Klaxonsi kontserdil. Lõo kaasakstsionistide Kris Lemsalu, Edith Karlsoni ja Maris Männiku poolt kleidisabade all saali smugeldatud aluspesu täiesti ebaseksuaalseid pantaloone ja lohmakaid rinnahoidjaid hakati bändimeeste hämminguks ootamatult kilode viisi lavale loopima, katkestades kontserdi normaalset kulgu ja õõnestades märke naisfännide seksuaalse andumuse valmidusest. Lõo väitel oli tal selle peale valmis kirjutatud terve rida ministsenaariume rock i tavatähenduste ja klišeede kõigutamiseks sellest hoolimata sündis järgnev aktsioon sama aasta 20. novembril suhteliselt spontaanselt. Aktsioonis Joint toimetasid Lõo ja tema abilised Rock Cafe s toimunud Tricky kontserdil lavale hiiglasuure spliff i mulaaži, mille Tricki sealsamas ka uhke leegiga põlema süütas. ill. 11 Heina põletamisest levis klubis 157 October 7 in Club Hollywood, during the Klaxons concert. The underwear smuggled in by Lõo s helpers, Kris Lemsalu, Edith Karlson and Maris Männik extremely unsexy panties and big brassieres was thrown on stage by the kilo, much to the surprise of the band members, thus interrupting the normal flow of the concert, and undermining the usual sign of female fans willingness to give themselves over sexually. Lõo claimed to have written a whole array of miniature scenarios after this to disturb the usual meanings and clichés of rock despite that, the next performance happened pretty spontaneously on November 20 of the same year. In the performance Joint, Lõo and his assistants organised a huge replica of a joint on the stage during the Tricky concert in Rock Cafe, one that Tricky himself lit up then and there. fig. 11 By burning hay, a sweet aroma, similar to smoking weed, spread around the club. The burning bits falling off the mega-joint were put out by the panicky security guards in a matter of moments. Since it is known that weed is one of the most centric attributes to Tricky s imago, an unexpected meeting between the artist and his own self took place there, a game, which Tricky himself was willing to eagerly play. The third and final performance of the series, Tele Vision, took place six days later at an exhibition opening night, that of the group Stiilne Viisnurk (Stylish Pentagon) in Tallinn City Gallery, where Lõo, wearing a suit, upon arrival threw a TV into the gallery window, much to the surprise of the audience, thus reversing the rock star after party cliché gesture of throwing a TV out of a hotel window. Whereas Lõo himself stresses in the performances reporting text the importance of rock culture in general, and the need to find an actuator

81 158 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! kanepi suitsetamisele üsnagi sarnane magus aroom. Hiigelpläru küljest kukkuvad põlevad tükid kustutasid paanikas turvamehed mõne hetkega. Kuna teada on, et kanep on Tricky imidži üks kesksemaid atribuute, toimus siin artisti ootamatu kohtumine oma minapildiga, mäng, millega ka Tricky ise innukalt kaasa läks. Seeria kolmas ja viimane aktsioon Tele Vision realiseerus kõigest 6 päeva hiljem rühmituse Stiilne Viisnurk näituse avamisel Tallinna Linnagaleriis, kus kohale sõitnud ülikonnastatud Lõo viskas galeriisse kogunenud publiku üllatuseks telekaga galeriiakna sisse, pöörates ümber rokkstaaride afterparty de klišeeks kulunud žesti loopida hotelliakendest telekaid välja. Kui Lõo enda saatetekstis aktsioonidele on rõhutatud rockikultuuri olulisust üldisemalt ja vajadust leida kunstis sama võimsat käivitajat, jättes endast esmamulje kui vaatlejast, siis tõlgenduse tasandil on need aktsioonid veenvalt ümber sõnastanud Anders Härm, kes tõmbab need situatsionismi ambitsioonikale liistule. Ta kirjutab, et seeläbi, et tegelikult Lõo ei rahuldu oma konstrueeritud olukordades (Guy Debord) passiivse pealtvaataja rolliga, vaid nõuab endale olukordade omaalgatusliku hõivamise kaudu õigust osaleda neis kas otseste või sümboolsete aktsioonide kaudu, võimendades olukordasid ja ihasid sinnamaani, kus need muutuvad millegiks muuks uute ihade ja olukordade võimaluseks. 11 ill. 12 Tõepoolest, kui viimane aktsioon näib olevat isiklikum hommaaž rockiajaloole, siis vähemalt kahes esimeses aktsioonis Härm, Anders Ela rock n roll hästi : Andres Lõo neosituatsionism. Kunst.ee, nr 3 4. Ill. / Fig. 10, 11, 12

82 160 Nimeta / Nimeta! Untitled / Name it! toimub otseselt situatsionistliku programmi, vaatemängu nihilleerimise ja vaataja tegudele tõukamise täideviimine. See ongi see viimane terviklik plokk, mis eristub selgelt praeguse teksti kirjutamise ajaks alles saamises oleva Hobusepea galerii näituse Fantoomplatvorm toimeloogikast. Valik uusi töid ja vanade tööde musealiseeritud ühisesitlus paralleelselt Lõole kui kõnelevale kunstnikule nii omase dineelauaga soovib iseenda jaoks kokku võtta kunsti nagu me seda teame ja liikuda nimetamatutele aladele. Sellega ühele poole saadud, võib terendama hakata järjekordne uus algus Lõo kunstis. 161 powerful enough in art, giving the impression of an observer, then on the level of interpretation, Anders Härm has convincingly recontextualised the performances, dubbing them as ambitious neo-situationalism. He writes that because Lõo is not satisfied with the role of a passive viewer in his constructed situations (Guy Debord), but rather demands a right to take part in them via direct or symbolic acts, by occupying them on his own initiative, by amplifying situations and desires to the extent where they turn into something else a possibility of new desires and situations. 11 fig. 12 Indeed, as the last performance seems to be a more personal homage to rock history, then at least the first two performances directly fulfil a situational program, annihilation of a show, and pushing the viewer to actions. This is the last complete bloc that clearly separates from the active logic of the yet-to-be-opened exhibition Phantom platform in Hobusepea gallery by the time this text is being written. A selection of new works and presentation of old works together in parallel with a dinner table so intrinsic to Lõo as a speaking artist, wishes to summarise art as we know it for himself, and move on to uncharted territories. When this is done, a new beginning might make an appearance in Lõo s art. 11 Anders Härm, Ela rock n roll hästi : Andres Lõo neosituatsionism, Kunst.ee, 3 4, 2009

83 162 A=0 A=0 163 kiwa kiwa

84 164 A=0 Reduktsioon on poliitiline instrument, tal on kindel objekt, eelolev diskursus, millest lähtuda ja selle reduktsioon temast enesest tuletatud potentsiaal võib olla nii autonoomne ja neutraalne kui isoleeritud ja võõrandatud ruum. Kognitiivse dissonantsi teooria defineerib reduktsiooni kui häirete neutraliseerimise vahendit; see paljastab absurdi, normcore i ja skelettide seose. Reduktsioon on alates nullindatest olnud elektroonilise helikunsti lemmik kriitiline tehnoloogia. Osaliselt on see seletatav 1990ndate plahvatuse reaktsioonilise post-faasiga. Meil lihtsalt ei ole piisavalt tunnetuslikke rollimodelle või arhetüüpe, mis antud hetkel võiks olla taandatuste taandatus, nagu pole andmeid ka neist, kes olid enne meid, kas ja kuivõrd olid nad kognitonaudid. Kui puhtalt tehnoloogilised funktsioonid nagu mute channel või just add noise ill. 1 oleksid taandatavad vaid tunnetuslikele olukordadele, võiksime vabalt olla Odini sõdurid või post-everything. Ostsillaatorid ega mahamängimistehnoloogia ei viita tagasi millelegi muule kui iseendale; selle seletuseks on näiteks siinuslaine, mis on puhtalt digitaalne ja mida reaalsuses ei eksisteeri, ent mis on tehnilises tähenduses algheli, olemata seejuures keele väiksem algkomponent (mille parimad näited on isetekkelised metahelid ja mikrosaundid, kuulaja tekitatud müra). Andres Lõo teosed on hästi koospüsiv œuvre, kus muusika, aktsioonid ja kujutava kunsti teosed jagavad agendat. Tema kujunditekitamise metodoloogiat võiks nimetada kui skelett kuumal plekk-katusel või siinusreduktsioon. Siinusreduktsiooni näiteks on maal A ning fraas A nagu alfa. Mõlemad A=0 165 Reduction is a political instrument, it has a certain object, a previous discourse to emanate from and whose reduction potential derived from itself can be both, autonomous and neutral, or an isolated and confiscated space. The cognitive dissonance theory defines reduction as a means to neutralise malfunctions; it exposes the connection between absurd, norm-core and skeletons. Reduction has been the favorite critical technology of electronic sound art since the change of millennia. It is partially explainable by the reactional post-phase of the 90 s. We just do not have enough role models or archetypes, which could be a reduction of a reduction at the given time, just like we do not have data about those, who were here before us, and if and how much they were cognitonauts. If the strictly technological functions like mute channel or just add noise fig. 1 were reductional to just sensory situations, we could easily be the soldiers of Odin or post-everything. The oscillators or the playback technologies refer back to nothing else than themselves; that is explained, for example, by the sine wave, which is purely digital, and which does not exist in reality, but which is primary sound in the technical sense, whilst not being the smallest primary component of language (of which the best examples are spontaneous meta sounds and micro sounds, noise created by the listener.) Andres Lõo s body of work is a highly held œuvre, where music, actions and pieces of visual arts, share an agenda. His figure-forming methodology could be called a skeleton on a hot tin roof or sine-reduction. An example of

85 166 A=0 A=0 167 sine-reduction is painting A and the phrase A for Alpha. Both are the outcomes of a personal sensory economy logic-formal organisation. Actively stretching the minimum-maximum axis or folding the micro-macro origami. A grand beginning, and the end of language in some contextual, yet semi-mystical Aleph. Yet still a fact, and when you accept it, the notion clarifies, why conceptualists are rather mystics than rationalists. This is also stated by the Oh Man of exhausted use in playback technology. Everything is reverted back to a shout stolen from the Bowie song Life on Mars, which has become an alchemical Lego piece, that is used to create a melody reduced to two notes. By manipulating the sample playback, the sound architecture has been rhythmed, and behind it a conductor s presence can be sensed, who conducts the amorphic and cosmic flow of the sounds. To what extent can a fact be utopia? This is where reduction comes in. What does a primary element do when it manifests before us as a cleaned and reduced iconic figure like a big A, an entire mountain, with where its pretentiousness and peak is there all at once, incepting monotony and monolithicity. The sine wave densifies into white noise, a second total primary situation, where the presence of all spectral frequencies masks any and all hints of outside to the one in the center of its influence. kiwa, Andres Lõo Ill. / Fig. 1 When there is an irreducible threat of turning into dominance, of totalitarianism, in sound and noise due to intensity, then some kind of analogy could be found, by studying the pure energetic potential of certain concepts: the so-called silence amplifier and darkness lamp, the motor of ideas.

86 168 A=0 A=0 on isikliku tajuökonoomia loogilis-formaalse organiseerimise tulemid. Teostajana aktiivselt miinumum-maksimumtelge venitavad või mikromakro-origamit voltivad; suurejooneline keele alustamine ja lõpetamine mingis kontekstuaalses, ent siiski poolmüstilises Alephis. Samas fakt, mida aktsepteerides selgineb ka asjaolu, miks ikkagi kontseptualistid on pigem müstikud kui ratsionalistid. Seda avaldab ka mahamängimistehnoloogia ammendavas kasutuses Oh Man!. Kõik on taandatud Bowie loost Life on Mars näpatud hüüdele, millest on saanud alkeemiline legoklots, millest valmib kahele noodile redutseeritud meloodia. Sämpli mahamängimisega manipuleerides on rütmistatud heliarhitektuur, mille taga aimub dirigent, kes juhib helide amorfset ja kosmilist voogu. Kuivõrd fakt võib olla utoopia? Siin tulebki mängu reduktsioon. Mida teeb algelement, kui ta meie ees puhastatud ja taandatud ikoonilise kujundina manifesteerub? nagu suur A, kogu mägi oma pretensioonikuse ja tipuga on korraga kohal, sugereerides monotoonsust ja monoliitsust. Siinuslaine tiheneb valgeks müraks, teiseks totaalseks algolukorraks, kus kõigi spektrisageduste kohalolu maskeerib selle mõjukeskmes olija jaoks igasugused viited väljaspoolsusele. Kui helis ja müras on intensiivsuse tõttu mingi taandamatu dominandiks muutumise-, totalitaarsuseoht, siis miskisuguse analoogia võiks leida, uurides teatavate kontseptsioonide puhast energeetilist potentsiaali: n-ö vaikuse võimendit ja pimeduslampi, ideede motoorikat. Kontseptualistidele on omane tegeleda kirglikult ainult suurte ja oluliste, nagu ka väikeste ja tähtsusetute probleemidega. Le big a üksildus ja It is intrinsic to conceptualists to dwell passionately only on the big and important, as well as the small and meaningless problems. Le big A s solitude and silence, on the other hand oh, the endless replication in the mirror-hall labyrinth of the man-series is endlessly big and endlessly small, in the whole spectrum on the sensory events horizon. 169 Although the result of each reduction is absurd as a generalisation, it seems to incept some sort of resigned nihilism. O no and o man. Amongst similar precisely refined reductions is also the sound piece Empty Room, macro painting Jüri Arrak, actions of the Rock n Roll series, installation Allusion to Power, album Skeletons on Rock, interactive sound installation Meeting with the Self, wave editing technology gestures, etc., which are all unexpectedly characterised, in addition to being skeletal, by optimism, that is created by the burst open vacuum of the implosion. Bowie s oh man is not the resignation of a modern man, haunting the screen of rock and star mythology it is the in between state and centeredness in the evil circle of reality and fiction effecting each other, a marginal, certainly not a random notion, placed in a random center, that a psychedelic trip through a metaphysical dimension is still taking place and shows no sign of ending, and there is a little non-place here for a change. Lõo s first known musical project was the band Luarvik Luarvik alongside in collaboration with Mihkel Kleis. In the beginning of the new millennium, this band was extremely powerful due to its innovative musical approach. As it usually is with the phenomenon of art school bands, here, too,

87 170 A=0 A=0 vaikus, teisalt Oh Man-seeriate lõputu replikatsioon peegelkoridoride labürindis, on lõpmatult suur ja lõpmatult väike, kogu tajusündmuste horisondi spektris. Kui iga reduktsiooni resultaat on üldistusena absurd, sugerereeriks see justkui mingit resigneerunud nihilismi. O ei ja o man. Samasuguste täpselt viimistletud reduktsioonide reas on ka heliteos Tühi ruum, makromaal Jüri Arrak, Rock n rolli seeria aktsioonid, installatsioon Allusioon jõule, album Skeletons on Rock, interaktiivne heliinstallatsioon Teekond iseendani, lainetoimetus-tehnoloogia žestid, etc., mida kõiki iseloomustab lisaks skeletaalsusele ootamatult ka optimism, mis tekib sissepoole plahvatades vabastatud vaakumi vallapääsul. Bowie Oh Man! ei ole rock i ja staarimütoloogia ekraanil kummitav moodsa inimese resignatsioon see on vahelisus ja kesksus reaalsuse ja fiktsiooni üksteise mõjutamise evil circle s, juhuslikku keskpunkti poetatud marginaalne, sellisena kahtlemata mitte juhuslik nending, et psühhedeelne reis läbi metafüüsilise mõõtme leiab jätkuvalt aset ega näita lõppemise märki, ning siin on meil vahelduseks üks väike mittekohake. Lõo esimene tuntum muusikaprojekt oli ansambel Luarvik Luarvik koos Mihkel Kleisiga. Nullindate alguses oli see bänd oma uue muusikalise lähenemise tõttu äärmiselt mõjuvõimas. Nagu ikka kunstikooli bändide nähtuse puhul, oli ka siin kontseptsioon oluline (analoogiat Duran Duraniga siiski otsida ei tasu). Nõukogude Eesti kultusfilmi Hukkunud Alpinisti hotell (1979) tegelane Luarvik Luarvik oli kosmosetulnuka vigastada saanud antropomorfne skafander, 171 the concept was crucial (an analogy with Duran Duran, however, should not be sought). The character Luarvik Luarvik in the Soviet Estonia cult film Dead Mountaineer s Hotel (1979) was the injured anthropomorphic spacesuit of a space alien, embodying during the 70 s the post-psychedelic revolution phase the popular subject of sensory alienation, which perceives reality mainly as absurd. This figure a superidentity in the wrong form, also means an existential, ontological, bio-political problem, a threat to normativity and conventional reality. The band which mainly played instrumental space-rock referred to retro-futuristic moods, sort of being the continuation of the golden era of Estonian rock and pop music during s, that perished in the neoliberalism of the 90 s, and to the local prog and fusion tradition, which turned into an anachronism in the 90 s. At the same time, they were placed into the paradigm of innovative post-rock and electronic rock of the beginning of the new millennium. Art project bands and hiding behind fictional identities was becoming a trend at the time, Luarvik Luarvik s first album Baltic Station Session (self-published, cassette, 2000) is one of the strongest conceptual albums in the backdrop of this phenomenon. Lõo s following musical projects are also characteriszed by the formula sound+art = sound art. Many experiments in the questful and abstract noise field took place alongside the author of this piece, of those, Metabor deserves mentioning, which moved away from the usual musical practice as far as

88 172 A=0 A=0 kehastades 1970ndatel aastatel psühhedeelse revolutsiooni järgses faasis populaarset tunnetusliku võõrandumise teemat, mis tajub reaalsust eelkõige absurdina. See kujund superidentiteet vales vormis tähendab ka eksistentsiaalset, ontoloogilist, biopoliitilist probleemi, ohtu normatiivsusele ja konventsionaalsele reaalsusele. Instrumentaalset space-rock i kütnud ansambel viitas retrofuturistlikele meeleoludele, olles otsekui jätk eesti rock- ja popmuusika ndate kuldajale, mis hävis 1990ndate neoliberalismis, ning kohalikule proge ja fusion i traditsioonile, mis 1990ndatel anakronismiks muutus. Samas asetuti nullindate alguse novaatorlikku post-rock i ning elektroonilise rock i paradigmasse. Kunstiprojekt-bändid ja fiktiivsete identiteedide taha maskeerumine muutus samal ajal trendiks, Luarvik Luarviku esimene album Baltic Station Session (omakirjastuslik kassett, 2000) on selle nähtuse taustal aga üks tugevamaid kontseptalbumeid. Ka Lõo järgnevaid muusikaprojekte iseloomustab valem heli + kunst = helikunst. Otsingulise ning abstraktse müra valdkonnas aset leidnud eksperimentidest toimusid mitmed koos allakirjutanuga, neist väärib mainimist Metabor, mis liikus tavapärasest muusikapraktikast nii kaugele kui võimalik: helide sobitamine suurtesse keskkondadesse, ajalise asemel ruumiline kogemus. Olime erinevate koosseisudega ning DJ-dena osalised nullindate esimese poole underground-skeene hämaramas osas. Samuti oli catchphrase A nagu alfa algselt DJ-nimi, taustaks tolle aja electro-muusika tagasitulek, mis lisas särtsu juba etableerunud klubimuusika kõrval. Non-profit ja alati uusi nähtusi absorbeeriv kunstivaldkond oli selliste projektide jaoks parem kontekst, kuigi igasuguste 173 possible: fitting sounds into large environments, a spatial experience instead of a temporal one. We were part of the dark side of the underground scene in the first half of 2000 s as DJs and various groups. The catchphrase A for Alpha was initially a DJ name, with the comeback of electro music of that time in the background, which ignited some sparks next to the strongly imposed club music. Non-profit and art field, that always absorbs new phenomena, was definitely a better context for projects like these, although we often faced the misunderstanding of colleagues or escaping audiences due to the lack of sound art knowledge. In sync with lancing his artist position, Lõo started using conceptually reduced technology to organise and compose sounds wave editing. This was a primitive option, doing what can be done with a single sound wave after its playback, vertical cutting and pasting, a rather crude and limiting, demanding and ascetic approach, as a means of composition. He emphasised rhythm structures as a drummer, and combined cut waves with live-percussions. The solo album Skeletons of Rock came out in 2009, followed by the solo album Love Bomb Letter, and a solo album of instrumental improvisations Good Company, which both continued with the similarities of affective rock back and introspective sound art project. The most manifestational of those is the first one. The functional structure of a skeleton, the body of bones as a physical bearing framework, is meaningful on many levels. The key elements of Western music, the melodies and harmonies have

89 174 A=0 A=0 helikunstialaste teadmiste puudumise tõttu kohtasime tihti ka kolleegide mittemõistmist või põgenevat publikut. Sünkroonselt oma kunstnikupositsiooni lansseerimisega hakkas Lõo kasutama helide organiseerimiseks ja kompositsiooniks jällegi kontseptuaalselt redutseeritud tehnoloogiat lainetoimetamist (wave editing). See on algeline võimalus, mida ühe helilainega peale selle mahamängimist saab pihta hakata, vertikaalne lõikumine ja kleepimine, kompositsioonivahendina küllaltki piinarikas ja piirav, nõudlik ja askeetlik lähenemine. Trummarina tähtsustas ta rütmistruktuure ja kombineeris lõigutud laineid ka live-löökriistamänguga ilmus sooloalbum Skeletons on Rock, afektiivse rockbändi ja introspektiivse helikunstiprojekti samasusega jätkasid ka sooloalbum Love Bomb Letter ja instrumentaalsete improvisatsioonide sooloalbum Good Company. Kõige manifestatiivsem on neist esimene. Skeleti ehk luudest kere kui füüsilise kandekarkassi funktsionaalne struktuur on tähenduslik mitmel tasandil. Lääne muusika põhielemendid, meloodiad ja harmooniad on ohverdatud nagu liha, taandamistehetega heli substantsiaalsele olemusele lähemale küünitamine on paljastanud kalju, alustala, miks mitte ka universumi kõigi tasandi protsesside rütmilise olemuse. Luukere on kõige ja eimiski kandja ka stilistilises mõttes, kogu Lõo loojatee kasutusel olnud lihtsad, suured, arusaadavad, oma minimalismis ometi võimukad ja vastuvaidlemist mitte nõudvad üldistavad kujundid, inimese ja lihaaluse skeleti, tajuva ja selekteeriva subjekti äärmuslikud valikud. A, punane vaip iseenda reflektsioonini, Skeletons on Rock i live-show visuaalid, 175 been sacrificed like means, reaching closer to the substantial essence of sound using cancellation laws has revealed the rock, the bearing beam, why not the rhythmic essence of processes of every level of the universe. The skeleton is a carrier of everything and nothing in the stylistic sense as well, the simple, large, understandable, generalising figure that is powerful in its minimalism and requiring no argument, the extreme choices of human and skeleton beneath the meat, the sensing and selective subject, used throughout Lõo s creative path. A, a red carpet to carry his own reflection, the visuals of the Skeletons on Rock s live-show, red-black-white blinking video backgrounds on the back wall of a white cube, monitors staring into the void, etc. Daily, thus inevitably rational (but as such, why not also empirical) organisation of linear thinking is also a demand of a certain determined world perceiving, a skeleton of the machine that compensates reality. Logic-formal reduction is a tautological hyperboloid, which reflects the shift towards itself better than anything else. But what if the skeleton is a phantom? Tallinn-Berlin-Tartu

90 176 A=0 MUSIC puna-must-valged vilkuvad videotaustad valge kuubi tagaseinal, tühjusesse vaatavad monitorid, etc. 177 Igapäevane, seega paratamatult ratsionaalne (ent sellisena miks mitte siis juba ka empiiriline) lineaarse mõtlemise korraldus on ka teatava determineeritud maailmataju nõue, reaalsuse kompenseerimise masinavärgi skelett. Loogilisformaalne reduktsioon on tautoloogiline hüperboloid, mis reflekteerib nihke iseenda suhtes paremini esile kui eimiski muu. Aga mis siis, kui see skelett ongi fantoom? Tallinn-Berlin-Tartu Luarvik Luarvik. 2002

91 178 MUUSIKA MUSIC 179 Luarvik Luarvik näitusel Ma olen tsitaat Y-galerii, Tartu Luarvik Luarvik at the exhibition I am a Quote, Y Gallery, Tartu Luarvik Luarviku albumi Passioon & fuuga esitlus Tallinna Kunstihoones Presentation of Luarvik Luarvik s album Passion & Fugue, Tallinn Art Hall. 2004

92 180 MUUSIKA MUSIC 181 Luarvik Luarvik aastal 2004 Luarvik Luarvik at 2004 (Kiwa, Mihkel Kleis, Lauri-Dag Tüür, Andres Lõo) Andres Lõo, Kiwa. Metabor. Akrüül papil Andres Lõo, Kiwa. Metabor. Acrylic on cardboard. 2001

93 182 MUUSIKA MUSIC 183 Viennese Vodka Vampire (Rita Nowak) Unestapja (Kärt Ojavee, Andres Lõo, kiwa) Skeletons on Rock i performance Faros Skeletons on Rock performance at Faro. 2005

94 184 MUUSIKA MUSIC 185 Skeletons on Rock performance id, kontserdid Skeletons on Rock performances, concerts Sooloalbum Love Bomb Letter Solo album Love Bomb Letter. 2011

95 186 MUUSIKA MUSIC 187 Sooloalbum Good Company Solo album Good Company Faun Racketi muusikavideo Radiant Child Faun Racket s music video for Radiant Child. 2014

96 188 MUUSIKA MUSIC 189 Luarvik Luarviku album Baltic Station Session. Kassett, CDR. Luarvik Luarvik Album Baltic Station Session by Luarvik Luarvik. MC, CDR. Self-released Luarvik Luarviku album Tabamata ime. CD. Luarvik Luarvik Album The Inscrutable Mystery by Larvik Luarvik. CD. MKDK Records Luarvik Luarviku album Passioon & fuuga. CD, hyper.records Album Passion & Fugue by Luarvik Luarvik. CD, hyper.records Ars Intel Inc. Monitor. Digialbum. Looming.org Digital solo album Monitor by Ars Intel Inc. Looming.org Andres Lõo Skeletons on Rock. CD, Laton Solo album Skeletons on Rock. CD. Laton Muusikali Demo originaalmuusika kaasautor. Duubel-LP. Teatro Praga Co-author of original score to the musical Demo. Double-LP. Teatro Praga Opium Flirti album Dejavoodoo. CD. 3Pead Records Album DejaVoodoo by Opium Flirt. CD. 3Pead Records Andres Lõo album Love Bomb Letter. Vitamiin Loft Records Solo album Love Bomb Letter. CD. Vitamiin Loft Records Andres Lõo digialbum Good Company. Soundcloud.com Digital solo album Good Company. Soundcloud.com Faun Racketi album Enter Project. CD, LP, digi. Vitamiin Loft Records Album Enter Project by Faun Racket. CD, LP, digital. Vitamiin Loft Records Faun Racketi vinüülsingel Lullaby. Vitamiin Loft Records single Lullaby by Faun Racket. Vitamiin Loft Records. 2014

97 190 KUNST ART 191 Videoperformance A nagu Alfa koos Kiwaga Videoperformance A as Alfa with Kiwa Rühmanäitus young British Art, video Raoul Velbaum Group show young British Art, video Raoul Velbaum. 2001

98 192 KUNST ART 193 A nagu autor. Guašš papil. Isiknäitus A-Ruum A as Author. Gouache on cardboard at A-Room solo exhibition Altar. Guašš papil. Isiknäitus A-Ruum Altar. Gouache on cardboard at A-Room solo exhibition Isiknäitus A-Ruum Solo exhibition A-Ruum. 2001

99 194 KUNST ART 195 Isiknäitus Jüri Arrak Solo exhibition Jüri Arrak Isiknäitus Jüri Arrak Solo exhibition Jüri Arrak Mitmik Jüri Arrak Multiple Jüri Arrak. 2001

100 196 KUNST ART 197 Aktsioon Liftimuusika Action Elevator Music Installatsioon Allusioon jõule Installation Allusion to Power. 2003

101 198 KUNST ART 199 Isiknäitus Mono Solo show Mono Kohtumine iseendaga. Heliinstallatsioon Meeting with the Self. Sound installatsion Make Up?. Foto Make Up?. Photo. 2005

102 200 KUNST ART 201 Video Miimiline partituur Video Mimic Score Joint. Rock n rolli seeria Joint. Rock n Roll series. 2008

103 202 KUNST ART 203 Under Wear. Rock n rolli seeria Under Wear. Rock n Roll series Tele Vision. Rock n rolli seeria Tele Vision. Rock n Roll series. 2008

104 204 KUNST ART 205 Isiknäitus Fantoomplatvorm, Kuidas säilitada väärikust?. Video Solo exhibition Phantom Platform, How to Maintain Integrity. Video Isiknäitus Fantoomplatvorm, avamisdinee Solo exhibition Phantom Platform. Dinner at the opening Isiknäitus Fantoomplatvorm Solo exhibition Phantom Platform Ekstaasi portreed. Foto Portraits of Ecstasy. Photo. 2016

105 206 ÜKT ÜKT 207 Vitamiin Loft Berliinis Vitamiin Loft in Berlin Stalker Festival. 2011

106 208 TEATER THEATER 209 Etendus Turbo-Folk, kompanii Teatro Praga, São Luiz Teatro Municipal, Lissabon Play Turbo-Folk, company Teatro Praga at São Luiz Teatro Municipal, Lisbon Muusikal DEMO, kompanii Teatro Praga, São Luiz Teatro Municipal, Lissabon Musical DEMO, company Teatro Praga at São Luiz Teatro Municipal, Lisbon. 2009

107 210 Fantoomplatvorm Phantom Platform 211 Andres Lõo Andres Lõo

108 212 Fantoomplatvorm Maailm ja kunst selle kirjeldajana püsib viimastel aastatel vangistavas paranoias. See vladimirsurkovlikult paranoiline keskkond triivib ebastabiilsuse poole, milles kõik kahtlustavad kõike ja kõiki. Valeinfo, hirmud ja viha nõrgestavad inimeste vahelisi suhteid. Tarvis on positiivset agendat. Mitte usku ja lootust, vaid konkreetset positiivset programmi. Kas suudavad kunstnikud seda pakkuda või hoopis singulaarsuse jutlustajad ja tehnokraadid? Ei ole ju ometi võimalik, et elu jätkub veel pikalt tänasel paisumise ja akselereerumise kursil. Nüüd, kui ühiskonnas käib hoogne poolte valimine, kannavad inimesed oma ihad, jõu ja oma võimu üle ikka neile, kes kestvat ning kandvat hoolivuse tunnet tekitavad mitte neile, kes aina ebakindlust ja kaost adresseerivad. Olukord on keeruline, sest tõe näitamise eest saab kunstnik esimesena kiviga. Ometi tahab kunstnik tõde näidata. Ta peab. Ta on südames initsieeritud. Nagu kanaarilind kaevanduses, lööb ta lusikaga nurgas hingekella, sest kunstnikud on ühiskonna südametunnistus ja igasugune kunst on ideoloogiline. 20. sajandi alguse ärevatel kümnenditel tegutsenud vene ja itaalia avangardistid asetasid kunsti poliitika teenistusse. Selle tulemuseks sai poliitiline propaganda ning nad maksid oma manifestatiivsuse ja jõuga flirtimise eest eluga. 2000ndate Goldsmithsi koolkonna sedastatud sotsiaalse ja poliitilise kunsti uurimustööpõhine suund elab aga taaskord läbi võimuiha stsenaariume. See võitleb akselereerumisele vastu, detsentraliseerib ja degentrifikeerib aina, kuid siin me siiski oleme... Vastandlike tõdemuste ristteel, kõik teed Roomast eemale viimas. Phantom Platform 213 Some representatives of neuroscience claim that we have two bodies. A physical body and a phantom body. The phantom body is our idea of how different parts of the body work together as a whole. This is illustrated by the phenomenon of a phantom limb. A phenomenon can be used in the context of contemporary art as a tool with which to project ideas into the future. As a metaphor of visionary thinking. Which is why I propose the term phantom platform. The secular culture creation of the Western world and modern art has done a priceless favour to mankind. It is a meta-space given by art. Rationally intractable, delicate and tough at the same time. Whether the art is institutional, ordered by private capital, DIY, or virtual, in any media or physical space. Quintessentially this is the creative ability people talk about so much, yet no one can define or frame. It is also the silence we all need so desperately at times. The world and art as its describer have been in a constant state of paranoia in the past few years. This Vladimirsurkovian paranoid environment drifts towards an instability, in which everyone suspects everything and everyone. A positive agenda is needed. Not faith and hope but a concrete positive program. Can artists offer that? Or the preachers of singularity and technocrats? It is not possible that life, and art alongside it, continue on this course for long. Now that a frenzy of choosing sides is taking place in society, people still give the power, on the moment of handing over their desires and their strength, to those who excite a feeling of lasting and bearing care, not to those who constantly

109 214 Fantoomplatvorm Kaasaegne kunst on kõikjal, ta võib võtta mistahes vormi ja püüab kõiki kõnetada. Vähe sellest sotsiaalselt laetud ning poliitilise kunsti tulekuga püüab kunstnik ka probleeme lahendada, kuid sellega on üks probleem. Kunstnik tegeleb enesereflektsiooni ja teda ümbritseva kirjeldamisega. Sotsiaalselt ja poliitiliselt tundlikul kunstnikul võib olla ambitsioon sündmusi mõjutada, kuid sellest hoolimata käib ta pigem sündmuste järel. Kuigi kunstnik on juba alates 19. sajandist isepäise inimese arhetüübiks, on seesama iseseisvus tänapäeva kunstniku eraldanud sootsiumist. Ta on selle iseseisvuse kehastajaks, mis ometi kunagi päriselt võimalik ei ole. Kaasaegne kunstnik on individualismi looritatud, loomingulist ja sotsiaalset kapitali koguv vaba hing, kellele on antud tegutseda turundusliku või institutsionaalse niši niiskes soojuses. Tal on valida individualismi ja egalitaarsuse vahel. Kas kunst per se, eskapism, sublimatsioon, katarsis ja nauding... või egalitaarne, kogukonna huve teeniv diskursus? Täna, sada aastat peale avangardistide hoogsaid manifeste, on aeg taas küps paradigma nihkeks. Tuleks kunstile uued sihid anda. Tuleks vabastada ta oma nimemaagiast, selle etümoloogilisest taagast. Tuleks muuta kunsti mõistet asendades näiteks kunstniku rolli praktiseeriva visionääri omaga. Idee praktiseerivast visionäärist on omal moel nii individualistlikule kui egalitaarsele diskursusele lähedal, kuid vaid viitab mõeldavale lahendusele ja probleemi sügavusele. Vajalik on mitte pragmaatiline rakenduslikkus, ja mitte kunsti kui loovuse valitsevale süsteemile allutamine, vaid täna kunstnikeks peetavate inimeste tundlikkuse, nende oskuste Phantom Platform 215 address uncertainty and chaos. It is a tricky situation, because for showing the truth, the artist will be hit by the first stone cast. Any art is ideological. The Russian and Italian avantgardists, who were active during the uneasy decades of the beginning of 20th century, placed art in the service of politics, with the only possible outcome of political propaganda, and they paid for their manifestivity and flirting with power with their lives. The research-based direction of the affirmed social and political art of the Goldsmiths school in the 00s, however, relives the scenarios of power lust. Decentralising, de-gentrifying, and thinking against acceleration, but still... Here we are on the crossroads of contradicting notions all roads lead away from Rome. Art is everywhere, it can take any form, and almost tries to come up to everyone. Even more so with the coming of socially loaded and political art, contemporary art also tries to take on the role of a social orderly. It tries to solve problems. But there is a problem with this, because an artist rather mirrors the processes in society, and imparts his or her introspection. A socially sensitive artist might find an ambition to influence the events, but despite this, he rather follows the events. The last big shift in art took place in the beginning of the 20th century, as a result of the manifestative actions of the dadaists, surrealists, futurists, and constructivist-suprematists. In the conditions of mature modernism the paradigm shifted.

110 216 Fantoomplatvorm ja kultuuritaju rakendamine uuel, inimelu täiustaval moel. Praktiseeriv visionäär oleks visionäär, kelle eruditsioon ei piirduks pelgalt kunstile omistatavaga, vaid lõimiks enesestmõistetavalt reaalteadustest ja tal oleksid oskused oma visioon ka elule aidata. Asendades kunstniku mõiste praktiseeriva visionääri omaga, torkab paratamatult silma idee padumodernistlik alatoon ning teatud sarnasus konstruktivistliku visiooniga. Konstruktivistide idee oli viia kunst kunsti nimel loogika, jõukamale kodanlusele aru- ja kättesaadav ning craft i kõrgelt hindav kunst kogu sootsiumi kätesse. Nende meelest tuli kunst ühiskonnaga ühildada teaduslikul baasil, mis suurendanuks avastuste rolli, samas vähendanuks individuaalset eneseväljendust, sest konstruktivistlik käsitlus nõudis praktilisust ja pragmaatilisust. Kuid stalinismi rüpes asendati see kõik totalitaarse kitšiga. Meilgi juurutataval kultuurimajandusel, mis unistab loovuse rakenduslikkusest vabaturu tingimustes, on selle loogikaga sarnased omadused. Meil on loovus instrumentaliseeritud kapitalismi oludes. Oleme ammendamas kunsti mänguvälja. Nii nagu konstruktivistid kukkusid läbi ja Bauhausi ideed mandusid läbi odavate rakenduste IKEA masstoodanguni välja nii oleme täna jõudnud olukorda, kus institutsionaalne avangard oma poliitilise ja sotsiaalse agendaga on jõuetu, turureegleile truu ja tööstusena lausa plahvatuslikult paisunud messikunsti kõrval. Kaasaegne kunstiturg ei saa igavesti paisuda. Ta lõhkeb nii nagu aegajalt teeb seda iga teinegi turg. Näiteks, rahaturg 2008, mäletate? Samuti ei saa institutsionaalne Phantom Platform 217 Today, a hundred years later, the time is right for a paradigm shift. Art should be given new goals, and set free from its true name its etymological burden. The definition of art should be altered by replacing, for instance, the role of an artist with that of a practicing visionary. Although artist has been the archetype of a willful person since the beginning of the 19th century, that very independence has separated the contemporary artist from the society. He is the manifestation of that very same independence, which is actually never really possible. Should the artist serve under the flag of individualism, or as an egalitarian, at the bosom of society? The contemporary artist is veiled in individualism, a free spirit gaining creative and social capital, who has been given the right to act in the moist warmth of an institutional or a marketing niche. So, art per se, escapism, enjoying art versus egalitarian, a discourse creating value on the logic of spending free time that tries to serve the interests of the community? The idea of a practicing visionary is close to both of them in their own way, but only refers to a possible solution and the depth of the problem. Necessary is not the pragmatic applicability, and not subjecting art and creative ability to the ruling system, but utilising the sensitivity of contemporary artists, their skills and sense of culture, in a new way that enhances the human life. Perhaps a third scenario is possible? The contemporary artist self-reflects and describes his or her surroundings. The social and political art problematises, but does not suggest solutions. A practicing visionary would be a visionary whose erudition is not limited solely by art, but who would integrate self-evidently from science, and have

111 218 Fantoomplatvorm avangard lõputult politiseeruda, sest tal puudub tegelik võim. Tuleb katkestada see nõiaring ja ringist üldse välja astuda. Mööngem, et kaasaegse kunsti ja läänemaailma sekulaarsel kultuuriloomel on inimkonnale üks hindamatu teene. Selleks on kunsti antud metaruum. Ruum, mis on ratsionaalselt käsiteldamatu, õrn ja tugev samaaegselt. Olgu see kunst institutsionaalne, erakapitali tellimus või DIY, ükskõik millises meedias, virtuaalses või füüsilises ruumis. Kvintessentsiaalselt see ju ongi see loovus, millest nii palju räägitakse, kuid mida keegi täpselt sõnastada ega raamistada ei suuda. Ühtlasi on see see vaikus, mida me kõik hetketi nii väga vajame. Niisiis peab leiduma positiivne, kolmas stsenaarium. Selline stsenaarium peaks arusaadavalt leiduma ka inimkonna tulevikule mõeldes, mitte A nagu antropotseeni ängistavasse kurjakuulutamisse kinni jäädes. Võtkem kogu senine läänemaailma kunstikogemus ja andkem sellele uus suund, uus keskkond, uus toimimispind. Kui me ei tea, mida me otsime, aga teame, millised on otsitava omadused, siis selleks, et tema poole sirutada, peame kasutama ettekujutlusvõimet. Kasutades metafoorina neuroteadlastele tuntud fantoomjäseme fenomeni, pakun välja fantoomplatvormi mõiste. Fantoomplatvorm ongi see kolmas, see ideede materialiseerumise mootor ja tulevik, mis on juba täna. Fantoomplatvorm on miski, mille poole saab püüelda, kui pole teada, mis see on, mille poole liigutakse. Tal pole keha ega kuju ega lõhna, aga tal on pretensioon ja adressaat. Fantoomplatvorm on instrument Phantom Platform 219 skills to bring his vision to life. By replacing the term artist with that of a practicing visionary (or, rather, placing it next to the term contemporary artist ), the modern sub-tone of the idea, and a certain similarity to a constructivist vision sticks out. The constructivists idea was to take the art for the sake of art logic, the art understandable and available to the wealthy bourgeoisie, and highly valuing the craft, to the hands of the entire society. They thought art had to be combined with society on a scientific basis. This would have increased the role of discovery and decreased individual self-expression at the same time, because the constructivist treatment demanded practicality and pragmatism. But in the bosom of Stalinism this all was replaced by a totalitarian kitsch. The cultural economy inculcated here as well, one that dreams about applying creative ability in the conditions of a free market, has similar traits to this logic. We have creative ability instrumentalised in capitalist conditions. The problem with contemporary art is that an array of demands has been made on it, that are not and cannot be right anymore. At least not at the same time. These demands depend on the demanders educational level, social belonging, polity, ruling ideological disposition, and these can be contradicting. Suddenly, the demand of sublimation and catharsis, and social sensitivity and practicality lies upon art. Why not take the entire art experience of the Western world, and give it a new direction, a new environment, a new stage? It is possible that we have not yet exited the modernism sson-post-modernism. It is possible that this has caused the

112 220 Fantoomplatvorm ja meetod, mis aitab väljuda postmodernistlikust pidetusest ning akselereeruvast, hiliskapitalistlikule loogikale alluvast, kunstitööstuslikust paradigmast. Fantoomplatvorm on sala-agenda määratlematu idee ja instrument, mille abil eesmärgi poole liikuda. Fantoomplatvorm on ka see positiivselt laetud metaruum, kuhu oma vahetu tuleviku saame projitseerida. Neuroteadlased väidavad, et meil on kaks keha. Füüsiline ja fantoomkeha. Fantoomkeha on meie ettekujutus sellest, kuidas me keha eri osad tervikus toimivad. Siit ka fantoomjäseme fenomen, mida kogeb indiviid, kel amputeeritud näiteks käsi või mõni muu kehaosa. Ta tunneb puuduvat jäset. Selle kummitus n-ö elab. Kaasaegse kunsti kontekstis saab fantoomjäseme mõistet kasutada metafoorina visionäärsele mõtlemisele. Peab leiduma viis kujutada ette sobiv, olmeulmeline tulevik, mis on juba homme täna. Kui me ei tea, mida me otsime, aga teame, millised on otsitava omadused, siis selleks, et tema poole sirutada, kasutame oma ettekujutlusvõimet. Fantoomplatvormi. Loovus ei seisne vaid kujutavates kunstides. Millegi kujutamine pole ainuke loovuse manifest. Loovusel on kaugelt enam vorme. Phantom Platform 221 stagnation in contemporary art. It is possible that the paradigm shift is caused by anthropocene. Possibly not... We are about to exhaust art s playground. The role of art has to change, but it will do so due to processes larger than itself unlike wishful thinking or pretensions within the art world. Just like constructivists failed, and the ideas of Bauhaus degenerated through cheap applications all the way to IKEA mass production we, too, are in a situation today, where the institutionally accredited avant-garde, with its political and social agenda, is powerless compared to the fair- and gallery art that has exploded as a industry, and that is loyal to the market regulations. The contemporary art market cannot expand forever. It will explode like any other market does every now and then especially the world s financial market. The same way institutional avant-garde cannot politicise endlessly, because it lacks actual power. The vicious circle needs to be cut, and we need to just step out of the circle. Just like Slavoj Žižek in his Perverts Guide to Cinema analyses the red and blue pill scene of Matrix, and brings out the necessity of a so-called third pill, so does contemporary art need to exit the dual pushing of opposites logic. There needs to be a positive, third scenario. Very well, in addition to the two, at least the possibility of a third. Freedom is not choosing between two, but the possibility of a third. This kind of scenario should understandably be found in humankind s future, not being stuck in A as anthropocene s direful glower. There has to be a way to imagine a suitable, necessary and household sci-fi future, which is today already tomorrow.

113 222 Fantoomplatvorm Phantom Platform 223 If we do not know what we are looking for, but know what the attributes of it are, then in order to pursue it, we need to use imagination. A phantom platform. This is the third, the engine that materialises ideas and the future that is today. A phantom platform is something that can be pursued, when it is uncertain what it is exactly that one is moving towards. A phantom platform is an instrument and a method, that helps one exit the postmodern impermanence and the accelerating art-industrial paradigm that is subjected to late-capitalist logic. A phantom platform is a secret agenda indeterminable, yet instrumental idea, that every artist strives for. A phantom platform is also the positively charged metaspace, towards which we can project our immediate future.

114